Seenteta sada ja seened

Käisin täna seenel. Seeni ei olnud, loomulikult. Viimane tõsiselt saagikas seenelkäik jääb aastasse 2003. Mäletan, et oli septembri algus, olin elevil, sest oli algamas esimene aasta kõrgkoolis. Kolasime kusagil Ruila metsades, vat siis sai seeni. Täna oli mõttetu kondamine. Aga minu suureks üllatuseks transformeerusid ühel hetkel seenelised marjulisteks, kuna avastasime enda rõõmuks mustikaid ja pohli. Õhtut kroonis mustika-pohlakook.

Jalgpallis oli edukas nädalavahetus. U-21 alistas EM valikmängus koduväljakul Gruusia. Vaade oli hea, poisid jooksid nagu peo peal ja sahistasid vastase võrku. Ilmateade ei pidanud paika, päike siras. Pärast mängu kiirustasin koju, värskendasin ennast ja läksin Raily juurde, et jälgida suurmängu Türgiga. ETV teleülekanne hakkas veerand tundi pärast tegelikku kick-offi. Kui internetti ilmus info, et Eesti esimestel minutitel türklastele värava lõi ja selle kinnituseks ka telefonikõne tuli, on raske seda tunnet sõnadesse panna. Ei ole papist poisid.