Naine kirpe otsimas

Nädalavahetus on olnud tegus. Eile käisin Kadrioru Kunstimuuseumis madalmaade kunsti näitusel. Kadrioru põhiekspositsioon on mulle üldiselt pähe kulunud, aga madalmaade elu-olulised maalid olid vägagi värskendavad. Pluss oli Mikkeli muuseumist toodud ka 19. sajandi vene talurahva tegemist kujutavad portselanist kujud. Üks taies kujutas oma öösärgi dekolteest sisse vaatavat naist. Oleksin selle nimeks pakkunud tütarlapsest sirgub naine, aga lähemal uurimisel selgus, et kuju pealkirjaks oli hoopis naine kirpe otsimas.
Pärast seda läksime KUMU kohvikusse, kus lootsin saada borsisuppi. KUMU borsisupp on päris kindlasti parim omalaadsete seas. Aga eile seda ei olnud, oli frikadellisupp.
Keset Tallinna linna Herne tänava lõpus asub huvitav koht-Siselinna kalmistu. Olin sellest kohast kuulnud, aga mitte kunagi sinna sattunud. Põhimõtteliselt vägagi ootamatus kohas omaette maailm. Kõnnid seal puude varjus nagu muinasjutus ja raske on uskuda, et paikned tegelikult Tallinna kesklinnas. On avastamist väärt, julgen soovitada.
Ja täna õhtul kell üheksa Lauri Saatpalu Tabasalu looduspargis.

Hajutan riske-poole kohaga Twitteris

Hea lugeja, kolisin poole kohaga ka Twitterisse. Kõik lühemad otsereportaazid leiad edaspidi sealt, Kilepiim on nüüdsest vaid pikemate romaanide päralt. Leia mind katrinehatamm ja säutsume koos.

Hullem kui Hollywoodis

Külastasime eile Tabasalu looduspargis mängitud John Patricku vabaõhuetendust "Hullem kui Hollywoodis". Ammu tõestatud fakt, et kõik suvised rändetendused on odav meelelahutus ja hõlptulu teenimise vahend, kindlasti ei maksa sealt otsida sügavat ja tõsiseltvõetavat teatrielamust. Seepärast võib ehk mõni tõeline teatrisõber pahaks panna, et võtan vaevaks üldse siinkohal midagi muljetada. Teadvustasin seda endale, läksin lihtsalt sellepärast, et kodust välja saada. Samas polnud näitlejate nimekiri sugugi tagasihoidlik-peaosas Helgi Sallo, veel Mari Lill, Anne Paluver jne. Ma ei ole varem näinud küll ühtegi Vana Baskini etendust, aga nagu teadjamad rääkisid, ei erinenud antudki tükk Vanalinnastuudio omadest. Selline mainstream huumor, mõeldud masside naerutamiseks. Ma ei pea ennast mitte huumorivaeseks inimeseks, lihtsalt eelistan pikantsemat huumorit, rohkem sellist musta ja ümber nurga, mis on vaieldamatult valusam ja magusam kui rahvalik. Näiteks No teatri stiilis. Kuigi samas ma ei väida, et eilne tükk mind täielikult tõsiseks jättis. Kohati leidsin ennast meeldivalt muigamas. Oli see etendus sisult nagu oli, muutis see minu jaoks veelgi sümpaatsemaks Helgi Sallo. Professionaal oma tuntud headuses. Polnud kindlasti tema tähtroll, seda enam jääb meelde entusiasm, karisma. Omamoodi pettumus oli Anne Paluver. Miks ta küll etendab alati ühesugust seniilset ja kiuslik-uudishimuliku vanainimest? Eile mängitud naisseltsi aktivist Cora ja teleekraanilt tuntud seriaali "Eestlane ja venelane" Mutt on täpselt ühesugused. Kas ta oskabki vaid selliseid rolle teha või lihtsalt ei anta talle muud?

Kalurite päev

Nädalavahetusel käisime Harjumaal Turbuneeme küla kiigeplatsil kalurite päeval. Klassikaline külasimman, millele linnainimene satub ehk loetud korrad elus. Külasimman on lihtne eesti pidu lihtsale eesti inimesele. Kõik tunnevad kõiki. Veeti köit, söödi suitsukala ja joodi koduõlut. Saapaviskevõistlusest võtsime ka osa. Oli kaks katset. Oleks harjutanud, oleks kindlasti parema tulemuse teinud. Ootasime, et keegi ehale tuleks.

Laulupidu

Käisin elus esimest korda laulupeol, vähemalt teadliku elu jooksul. Rongkäiku vaatama sättisime ennast Pirita teele juba kella ühest, eks ikka selleks, et saada paremat kohta. Kõnnitee äärtes valitses sõbralik ja ootav meeleolu. Just tihti ei tõde ma, et ootamine on värskendav. Aga sellises olukorras ootamine seda kahtlemata oli. Lõpuks said teeääred rahvasummaga palistatud. Rongkäik oli ülev. Rongkäigule lisas vürtsi esireas marssijaid omanäoliste tervitustega saatnud vanahärra. Fotograafidest isa ja poeg olid kaasa võtnud pika redeli, et rongkäik iga detailini jäädvustada.
Kui lõpuks lauluväljakule saime, tõdesime, et oleme lootusetult hiljaks jäänud, sest ühtegi vaba murulappi oma laagri üleslöömiseks enam polnud. Siiski võtsime eeskuju paljudelt pidukülalistelt, seades ennast ruutmeetrisele rohelisele lapile kahe pingirea vahel. Vaade oli üllatavalt hea, meeleolu oli lootusrikas. Avasime koti piknikukraamiga ja lasime kodukootud juustuvõileibadel, rabarberikoogil ja morsil heamaitsta. Kui kontsert algas, hakkas vihma tibutama. Me ei lasknud ennnast sellest häirida. Mul oli nii hea olla, et viskasin vihmakeebi rohkem nagu naljatamisi üle pea, kattudes justkui kilest telgi alla. Kõik mida ma vajasin, oli minuga-hea muusika, seltskond, juustuvõileib, rahvuslipp...Kui taevaluugid lõplikult avanesid, lahkusid inimesed hordidena. Sellest oli küll kahju. Tol õhtul ega ööl vihm ei lakanudki...
Olenemata kehvast ilmast, jäi väga armas mälestus. Ilma naljata kiskus silma kohati märjaks ja ma vägagi tean, et ma polnud ainuke. Väga mõnus on kuulata teiste elamusi laulupeost ja tõesti mitte ükski neist ei jäta mainimata, et ei saanud pisarateta hakkama.
Minu ja Pireti rahvuslikud loosungsärgid "no pittu küll" olid igati asjakohased. Ja tahes-tahtmata jõuan ma lõpetuseks jutuga ikka sinna, kuhu mulle meeldib jõuda, söögini. Ei saa jätta ütlemata, et limpsisin hea muusika kõrvale üle pika aja suussulavat suhkruvatti. Enne seda veel friikaid ja õhtu lõpuks maailma parimaid pelmeene. Selline ma kord olen, käib rämpstoit ja vile koos, aga see on jälle hoopis teine jutt ja siia pole sel asja.
Igatahes, võin kindlalt väita, et eestlasi ei ole vähe, eestlasi on palju!

Jäätust ja mõdu

Eile õhtul kaheksa paiku ostsin Selverist neli Koolijäätist. Autos teel koju sõin ära kaks. Koju jõudnud veel ühe. Täna hommikul veel ühe. Ja täna päeval veel ühe. Viimase 24 tunni jooksul viis Koolijäätist. Muuseas, kas ma juba mainisin, et ma armastan Koolijäätist?