Laulupidu

Käisin elus esimest korda laulupeol, vähemalt teadliku elu jooksul. Rongkäiku vaatama sättisime ennast Pirita teele juba kella ühest, eks ikka selleks, et saada paremat kohta. Kõnnitee äärtes valitses sõbralik ja ootav meeleolu. Just tihti ei tõde ma, et ootamine on värskendav. Aga sellises olukorras ootamine seda kahtlemata oli. Lõpuks said teeääred rahvasummaga palistatud. Rongkäik oli ülev. Rongkäigule lisas vürtsi esireas marssijaid omanäoliste tervitustega saatnud vanahärra. Fotograafidest isa ja poeg olid kaasa võtnud pika redeli, et rongkäik iga detailini jäädvustada.
Kui lõpuks lauluväljakule saime, tõdesime, et oleme lootusetult hiljaks jäänud, sest ühtegi vaba murulappi oma laagri üleslöömiseks enam polnud. Siiski võtsime eeskuju paljudelt pidukülalistelt, seades ennast ruutmeetrisele rohelisele lapile kahe pingirea vahel. Vaade oli üllatavalt hea, meeleolu oli lootusrikas. Avasime koti piknikukraamiga ja lasime kodukootud juustuvõileibadel, rabarberikoogil ja morsil heamaitsta. Kui kontsert algas, hakkas vihma tibutama. Me ei lasknud ennnast sellest häirida. Mul oli nii hea olla, et viskasin vihmakeebi rohkem nagu naljatamisi üle pea, kattudes justkui kilest telgi alla. Kõik mida ma vajasin, oli minuga-hea muusika, seltskond, juustuvõileib, rahvuslipp...Kui taevaluugid lõplikult avanesid, lahkusid inimesed hordidena. Sellest oli küll kahju. Tol õhtul ega ööl vihm ei lakanudki...
Olenemata kehvast ilmast, jäi väga armas mälestus. Ilma naljata kiskus silma kohati märjaks ja ma vägagi tean, et ma polnud ainuke. Väga mõnus on kuulata teiste elamusi laulupeost ja tõesti mitte ükski neist ei jäta mainimata, et ei saanud pisarateta hakkama.
Minu ja Pireti rahvuslikud loosungsärgid "no pittu küll" olid igati asjakohased. Ja tahes-tahtmata jõuan ma lõpetuseks jutuga ikka sinna, kuhu mulle meeldib jõuda, söögini. Ei saa jätta ütlemata, et limpsisin hea muusika kõrvale üle pika aja suussulavat suhkruvatti. Enne seda veel friikaid ja õhtu lõpuks maailma parimaid pelmeene. Selline ma kord olen, käib rämpstoit ja vile koos, aga see on jälle hoopis teine jutt ja siia pole sel asja.
Igatahes, võin kindlalt väita, et eestlasi ei ole vähe, eestlasi on palju!