Ja aeg saab ümber!

Nädal ja üks päev tagasi sai ümber saladuse varjamise aeg. Hoidsin keelt hammaste taga täpselt aasta ja kaks kuud. Jah, tuli kätte see aeg, kui avasin kõige kallimate sõprade juuresolekul kaane keelumärgi-kujuliselt tordilt ja küsisin, et pakkuge, mida see tort nüüd tähendab. 28. augustikuu päeval 2008 anno domini sooritasin ARK-is positiivsele hindele sõidueksami ja nädal hiljem olin uhke juhiloa omanik. Ei leidnudki seda õiget hetke, millal oma kalleid üllatada, sestap sõitsin kaks kuud autoga ilma, et teised sellest teaks, kuni lõpuks tuli sobiv hetk Eriku suvilas. Selleks puhuks valmis eritellimusel temaatiline tort ja see rääkis iseenda eest. See hetk oli üle aasta ootamist väärt, kõigil oli hea meel. Üllatus läks täie ette. Muidugi pidin kohe tõrjuma küsimusi, stiilis a la kui paljuga sa need load küll ostsid. Ei ostnud, kõik sai ausal teel läbi higi ja pisarate (seda sõna otseses mõttes) välja teenitud. Nojah, kuna alustasin õpingutega 2007 augustis, siis olen tegelikult juba rohkem kui aastase kogemusega juht. Naljakas. Ja seda rõõmu kroonib minu oma auto. Juba kolm nädalat.
Raske oli vaikida, kogu aeg oli sellised seiku, mida oleks tahtnud kellegagi jagada. Häid ja halbu võrdselt. Aga vaikimine oli seda väärt, sest lõpptulemus sai väga kuul.

Ja nagu teenitult sattusin nädal tagasi algul hirmutavasse aga pärast vägagi pikantsesse situatsiooni. Kuna parkimine pole just minu tugevamaid külgi, sattusime Railyga Tondi postkontori parklas hätta, sest ei osanud seljataga paikneva auto kaugust objektiivselt hinnata ning ei julgenud seetõttu tagurdada. Läksin parajalt endast välja ja kujutlesin juba, et pean kogu ülejäänud päeva parklas veetma. Hetk ja kõrvalseisvast autost väljub naerulsui ei keegi muu kui Jan Uuspõld isiklikult! Vaatab mulle otsa ja hakkab mind tagurdama julgustama. Viipab kätega. Ma ei mõtle enam millelegi, lihtsalt vaatan talle otsa ja teen nii, nagu ta näitab. Tagurdan ja julgelt tagurdan. Ja rahu tuleb minu sisse. Ja kui mulle tundub juba, et ma olen kohe-kohe tagumisele autole sisse sõitmas ja enam küll tagurdama ei peaks, teen seda ikkagi, sest Uuspõllu lahke nägu ütleb, et pane veel üks nõks. Ei teki vähematki kahtlust, usaldan teda ja teen veel ühe nõksu. Ja väljas ma olengi. Veel lehvitame Janile ja tema lehvitab vastu ja ikka on tal see lahke ja lõbus nägu. Mulle ei jõuagi kohe kohale, lihtsalt sõidame ja naerupisarad on silmis.