Tudeng. Olla või mitte olla?

Selle nädala paneb kindlalt kinni Karin, kes võtab oma tudengieluga järjele saamise püüdlused kokku järgnevalt:"Septembris eesrindlik, oktoobris keskplaanil, detsembris tagaplaanil, jaanuaris põrgu".

Õpin Tartus ja teen võlgu

Palju õnne, Kadri. Sünnipäev oli tubli, seda enam, et polnud ligi aasta aega nähtud. Rummi-laimijook maitses hea ja juttu jätkus kauemaks. Pluss kadeduseuss hinges, et mõnel inimesel on KAKS rõdu. Ja jälle kinnitus, et maailm on väike koht. Nimelt üritanud minu paraleelklassi Sten Kadrit ükskord rajalt maha võtta. No jumal tänatud, et üritas. Muidu poleks ma teda pidus näinudki, ega kuulnud uudiseid ja gossipit Õismäe Humanitaargümnaasiumi käekäigust. Aju varasalv jälle kallist infost tiine. Tean, mis elu elatakse. Ja ammu-unustatud Kivimäe Kooli Remo oli taas orbiidil. Puhas rõõm!
Hmm, nädala pirn läheb seekord külaliste vahel jagamisele, kuna pean häbiga tunnistama, et ei suuda takkajärgi tuvastada, kelle suust lause "õpib Tartus ja teeb võlgu" sedapuhku täpselt pärineb. Aga jagatud rõõm pidi vist see kõige suurem rõõm olema.


Täna ETV-st oodatud Laulukarussell, milles pidin paraku veidi pettuma. Kuidagi anonüümne.

3:2

Liege oli räämas tööstuslinn. Tolmune ja suitsune ja immigrante oli palju. Võrreldi isegi Kiviõliga. Kuid ometi peeti seal geiparaadi ja ametiühingute piketti. Aga kahjuks tunnistatakse seal vaid ühte keelt - prantsuse. Mitte tibakestki muud.
Kui hakkasime jala kesklinnast staadionile minema, et Eesti fännide piletid valmis panna, mõtlesime veelkord kontrollida ja veenduda, kas läheme ikka õiges suunas. Peatusime noortekamba juures ja pärisime, kas nad räägivad inglise keelt. Vastus oli, et noh, väga vähe. Kui küsisime, et kuhu suunda staadion jääb, hakati nagu algul vastama, kuid kui mõisteti, et tegemist on eesti fännidega, hakati laveerima stiilis a la ma ei tea tegelikult ikka. Ütlesime neile emakeeles suht sitasti ja läksime edasi. Nagu selgus, ikka õiges suunas. Kesklinnast oli staadionile jalgsi tunni tee. Selle aja jooksul signaalitati meile korduvalt, aga see oli vist positiivses mõttes. Vaesekesed, oleksid nad teadnud, et tegemist on eestlastega. Staadion oli Wembley'ga võrreldes (kahjuks minu ainus võrdlusmaterjal hetkel) kökats ja suht räämas ka. Arena on ikka kõige armsam. Mahutas vast 28 tuhat või nii. Aga vaade ülevalt complimentary korruselt oli väga hea. Üle pika aja oli hea tomuvat lihtsalt tribüünilt vaadata, ilma et midagi muud tegema peaks. Eriti tegi südame soojaks vaade meie fännitsoonile. Vähe, nagu neid oli, ometi karjusid nad mitmel juhul kohalikud üle. Mäng oli intrigeeriv. Ekstaas vaheldus ahastusega. Ja nagu tellitult, olin ma Eesti esimese värava ajal platsi poole seljaga. Tegelesin mingi täiesti suvalise asjaga. Aga üks hetk võib muuta paljugi, nagu näha. Klõks ja Eesti skooris! Ma ei andesta seda endale. Aga rõõm oli suur ja seda tunnet on raske sõnadesse panna. Õige pea vastas Belgia samaga. Siis pidi ikka kõrvu kinni hoidma. Ja kõik lagunes jälle koost. Ja siis jälle skoor. Kuni Stjopa elutult platsile lamama jääb...Oli väga õõvastav vaadata, kuidas tema lötsi keha ümber askeldatakse. Otse sinu nina all. Ja ikka sa vaatad seda, kuigi sul on väga nõrgad närvid. Ja siis katsud endasse tulla ja rahuneda, et mitte ise ka klõks ära vajuda. Noh, tore, et võõrsil skooriti aga samas oli ka inimkadu suur.
Pühapäeval hängisime Bürüsselis, ka seal on raske inglise keelega hakkama saada, aga siiski mitte nii lootusetu, kui Lieges. Toimus suur õllefestival. Linna keskväljakul häitati meeletustes kogustes kesvamärjukest. Ja siis puhuti alkomeetrisse. Inimesed oli laste ja suurte koertega. Kõigil oli lõbus, isegi koertel.
Ei jätnud Brüssel teab mis muljet, aga no kui seal kõik tähtsad Euroninad koos on, no küllap peab seal midagi ikka olema.

Meenutusi

Reedel külastasin üle pika aja Valli baari. Ei pidanud käiku kahetsema. Baarman Urmas (ilmselt koos baariga muinsuskaitse all) segas maitsvaid ja taskukohaseid rummikoolasid. Ei puudunud ka akordionimees ja ehtne baarikaklus. Millimallikaid läks kilode viisi, ise seekord seda ei võtnud. Ehk järgmine kord siis. Ka nõudepesija/köögitädi nägin ära. Olen alati mõelnud, et kelle käed need sealt kardina tagant need meeletud klaaside virnad ära võtavad ja pestuna jälle leti taha saadavad. Nüüd tean. Selline vanaem proua, väga malbe ja hea olemisega. WC Vallis ei käinud, soovitan soojalt selleks tarbeks kõrvalasuvat (ja vast remonditud-laiendatud) Reval Cafe'd.

Eile käisin seenel. Midagi erilist ei saanud. Nagu alati, aastaid juba. Õhtuks oli seene-hakklihakaste. Pakkisin lõunaks tööle kaasa.