3:2

Liege oli räämas tööstuslinn. Tolmune ja suitsune ja immigrante oli palju. Võrreldi isegi Kiviõliga. Kuid ometi peeti seal geiparaadi ja ametiühingute piketti. Aga kahjuks tunnistatakse seal vaid ühte keelt - prantsuse. Mitte tibakestki muud.
Kui hakkasime jala kesklinnast staadionile minema, et Eesti fännide piletid valmis panna, mõtlesime veelkord kontrollida ja veenduda, kas läheme ikka õiges suunas. Peatusime noortekamba juures ja pärisime, kas nad räägivad inglise keelt. Vastus oli, et noh, väga vähe. Kui küsisime, et kuhu suunda staadion jääb, hakati nagu algul vastama, kuid kui mõisteti, et tegemist on eesti fännidega, hakati laveerima stiilis a la ma ei tea tegelikult ikka. Ütlesime neile emakeeles suht sitasti ja läksime edasi. Nagu selgus, ikka õiges suunas. Kesklinnast oli staadionile jalgsi tunni tee. Selle aja jooksul signaalitati meile korduvalt, aga see oli vist positiivses mõttes. Vaesekesed, oleksid nad teadnud, et tegemist on eestlastega. Staadion oli Wembley'ga võrreldes (kahjuks minu ainus võrdlusmaterjal hetkel) kökats ja suht räämas ka. Arena on ikka kõige armsam. Mahutas vast 28 tuhat või nii. Aga vaade ülevalt complimentary korruselt oli väga hea. Üle pika aja oli hea tomuvat lihtsalt tribüünilt vaadata, ilma et midagi muud tegema peaks. Eriti tegi südame soojaks vaade meie fännitsoonile. Vähe, nagu neid oli, ometi karjusid nad mitmel juhul kohalikud üle. Mäng oli intrigeeriv. Ekstaas vaheldus ahastusega. Ja nagu tellitult, olin ma Eesti esimese värava ajal platsi poole seljaga. Tegelesin mingi täiesti suvalise asjaga. Aga üks hetk võib muuta paljugi, nagu näha. Klõks ja Eesti skooris! Ma ei andesta seda endale. Aga rõõm oli suur ja seda tunnet on raske sõnadesse panna. Õige pea vastas Belgia samaga. Siis pidi ikka kõrvu kinni hoidma. Ja kõik lagunes jälle koost. Ja siis jälle skoor. Kuni Stjopa elutult platsile lamama jääb...Oli väga õõvastav vaadata, kuidas tema lötsi keha ümber askeldatakse. Otse sinu nina all. Ja ikka sa vaatad seda, kuigi sul on väga nõrgad närvid. Ja siis katsud endasse tulla ja rahuneda, et mitte ise ka klõks ära vajuda. Noh, tore, et võõrsil skooriti aga samas oli ka inimkadu suur.
Pühapäeval hängisime Bürüsselis, ka seal on raske inglise keelega hakkama saada, aga siiski mitte nii lootusetu, kui Lieges. Toimus suur õllefestival. Linna keskväljakul häitati meeletustes kogustes kesvamärjukest. Ja siis puhuti alkomeetrisse. Inimesed oli laste ja suurte koertega. Kõigil oli lõbus, isegi koertel.
Ei jätnud Brüssel teab mis muljet, aga no kui seal kõik tähtsad Euroninad koos on, no küllap peab seal midagi ikka olema.