Para-skeptikud tegutsevad jälle

Eile käisime Para-Weebi seltskonnaga linnamüüri tornides uitamas. Asi kulmineerus sellega, et jagunesime kolmesteks seltskondadeks ning iga grupp jäi pooleks tunniks ühte pimedasse torni "tundmusi otsima". Poole tunni möödudes toimus vahetus. Lõpuks sai läbi "tunnetatud" kõik kolm torni. Kuigi õnneks me millegi üleloomulikuga kokku ei puutunud (vähemasti meie kolm mitte), on siiski olnud ka meeldivamaid hetki. Oli hetki, kus tänu liiga agarale kujutlusvõimele adrenaliin lakke hüppas, kuid siiski jäi peale kaine mõistus. Noh, et see uskumise ja tunnetamise asi on individuaalne, kui tahad midagi näha, eks siis näed ka ning kui tahad tunda, eks siis tunned ka. Oli kuidas oli, aga kui ajaloolasest muuseumiproua oleks meile enne minekut huvitavaid detaile avaldanud, poleks ma sinna kohe kindlasti turnima läinud....

Eile sain mina teada

Eile tegime Kaire juures sünnipäeva. Vanad klassikaaslased, võileivatort, muffinid, jäätis, vein ja siider. Kaks viimatimainitud komponenti olid küll ainult minu ja Kaire päralt. Kes oli autoga, kes ei võtnud põhimõtteliselt. Üleüldse tõdesime Kairega hirmunult, et mina, tema ja Karin oleme ainasad tüdrukud meie klassist, kellel veel lapsi pole. Jummel, ma ei teagi tegelikult kas peaks nutma või naerma. Ma usun siiski, et viimast. Ning vanatüdrukute egiidi all saigi veinilippu kõrgel hoitud. Eile õhtu oli minu jaoks vägagi mitmes mõttes väga hariv. Järgnev lisatud punktidena:

1) Saku Õlletehase väravas tehti töötajatele lahkudes kainustesti
2) Vabandan juba ette ebaviisakuste pärast, kuid sain teada ka, et naistel on p**s ning meestel t**a. Jummala eest, ma ei teadnud seda varem! Me ei teinud nendel sõnadel vahet, aga õnneks osutusid minu sõbrannad selles vallas vägagi targaks ning imestasid minu varasemat teadmatust.
3) Kaire tunneb ühte endist jalgpallurit, kes on Eestis hetkel väga kuum, kuid seda hetkel hoopis teises vallas. Olgu vihjena öeldud, et tuntud on ta oma osavate käte tõttu. Igatahes oli Kaire kogemata trenni minnes seda inimest riietusruumis riietumas näinud... Kairet õnneks vastu ei nähtud, kuid siiski on minu meelest tegemist vägagi pikantse seigaga, seda enam et olen selle inimese fänn.

Igatahes on mul mõtlemisainet.


Täna Para-Weebiga linnamüüri muuseumisse.

Punnu pöörab jooma

Ja nüüd väike rootsi keele tund. Täna, kallis lugeja, õpime ütlema väljendit "jooma pöörata". According to Punnu kõlab see rootsi keeli siis "jööma poorata". Igatahes tuli ta eile selle mõttega lagedale.
Eilne õhtu oli vägagi vürtsikas. Õhtu algas kursuse kokkutuleku teise osaga Mack barbeques(esimene leidis aset loetud nädalad tagasi). Nüüd olid kohal ka Rainer ja Katrin. Inimesed on saanud suureks, see on tore. Saanud ka edukaks. Rainer pole enam kottpükstega noormees auditooriumi viimasest reast. Nüüd töötab ka kolmel (!) kohal korraga ning riietub pintsakusse. Punnu väidab, et Katrin on vägagi Kati Tootsi moodi. Kurat, on küll.
Kui kõht Mackis head paremat Ameerika rämpskraami täis söödud, võttis meie õhtu Punnuga tuurid alles üles. Kohe võeti suund Valli baari. Ammu pole millimallikat saanud, ei mäletagi, et selle lahendamine kunagi nii keeruline oleks olnud kui nüüd. Võtab ikka silma märjaks ja nina tilkuma küll. Kui mul taskust piparmünditropsi haarata poleks olnud, oleksime ilmselt seal samas mõlemad ropisma hakanud. Toibumine võttis aega umbes kümme minutit, seejärel hakkasime vaikselt endasse tulema. Pärast seda läksime üle rummikoolale, mida tuginedes varasematele kogemustele suht süütuks joogiks pidanud oleme. Võta näpust, Vallis pole see jook küll süütuke. Baarmen Margus üllatas meid vähemalt 60/40 lahendusega ja seda rummi kasuks.
Vallis tutvusime meeldivate inimestega. Näiteks Rakvere teatri baaridaamiga, kes pajatas toredaid lugusid näitlejate elust ja tegemistest. Tutvusime ka kahe Setumaalt pärit noormehega, kes tulevad kohast nimega Meremäe. Kui nats järele mõtlesime, siis jõudsime järeldusele, et ka seda kohta külastasime augustis peetud ja seni parima Lõuna-Eesti tripi käigus. Kui Valli kell kaks kinni pandi, viisimegi oma uute sõprade seltsis õhtu lõpule tassikese tee kõrval Väike-Karja tänavas.
Mina ei jõudnud täna 6,3 kilomeetrisele Rabajooksule. Punnu ei jõudnud täna hommikul kinno Georgi vaatama.

Mina olengi paranormaalne

Nüüd on see tehtud. Käisin para-veebi inimestega pühapäeva õhtul Pirita ja Padise kloostris. Pirital oli pime ja diip, aga taskulamp oli kehva. Aga samas, see vist panigi asjale järtsu juurde. Oli tegelasi, kes läksid mitmeks minutiks pimedasse keldrisse ennast proovile panema. Kuigi pakuti, ei kuulunud ma õnneks nende hulka. Arvamusi-tundmusi oli erinevaid. Kindlasti on see paljuski fantaasia küsimus, aga tunti sooja-külma, survet justnagu keegi tõmbaks, imelikke helisid. Oli nagu oli, igatahes polnd selle keldri näol tegemist eriti meeldiva kohaga, selle tajusin võhikuna küll ära. Seda enam, et seal ka enne näiteks mobiilid imelikult on käituma hakanud.
Padisele minek oli spontaanne otsus. Kell oli vast kümne paiku. Midagi sellist pole ma küll enne ette võtnud. Kottpimedas väidetavalt kummitavates keldrites ja käikudes kolamine pani adrenaliinilaksu küll. Kohati olid käigud nii madalad ja sisse vajunud, et pidi kummargil käima. Mina, kes ma üldiselt hauatagusesse värki usun, pidin küll pingutama. Aga samas oli see piisavalt naljakas, sest seda sai teha koos põnevate inimestega.
pildimaterjali ka.
http://www.foto24.ee/album/26305/1