Bashment ja pühabane off-road

Laubal õllekokteilid spermabaaris. Pärast seda Bashment von Krahlis. Laval möllasid reggae neegrid Soomest. Neegritele meeldisid Eesti naised ja Eesti naistele läksid neegrid ka väga pääle. Õhus oli seksi.

Pühaba hommikul pakkisime ennast Oti Hiluxi peale ja võtsime suuna talvisele Jägala Joale. Joale oli kogunenud karvaseid ja sulelisi, peresid ja rasedaid, koeri ja kasse jne. Ilus oli.
Pelgalt joast meile ei piisanud. Käisime läbi Rebalast, kus nägime (vaimusilmas) rebaseid, kellel hing paelaga kaelas. Mööda rannikumetsi kimades jäime ette kohalikele jahimeestele. Vedas. Siis tahtis mingi kohalik krants meie auto ette viskuda. Meil hakkas tast kahju ning otsustasime teda mitte alla ajada.

Veidi hiljem nägime luminesseeruvas kombensioonis tüüpi, keda tahtsime koju kaasa võtta. Siiski muutsime meelt, kuna kujutasime juba ette, kuidas emad kodus sõnavad:" Aga mida me nüüd temaga peale hakkame? Mida me talle süüa anname?"ja nii edasi.
Väljasõit lõppes talvise off-road sessiooniga. Otiga on alati see hea lugu, et tal pole kahju oma autot retsida. Igatahes ei vedanud Hilux meid seegi kord alt ja off-road tripp oli vägev.
Unustamatu mulje jättis Tallinna prügimägi. Kahjuks lihtsurelikud nagu meie sinna sisse ei pääse.
Maardus tervitas külalisi baar nimega Paavli juures. Kahjuks ei mallanud me seekord sisse astuda, aga järgmine kord kindlasti. Siis kui elukindlustus taskus on.

2 kärbest ühe hoobiga (halvas mõttes)

Kui Uno mind eile autoga koju viis, sain vastuse oma mõne kuu tagusele põletavale küsimusele, kas Kohila elanikku nimetatakse kohilalaseks või hoopis inetumat moodi kohilaseks. Või nojah, kui nüüd järele mõleda, ega ma siiski vastust ei saanud, kuna Uno (mittesuupealekukkunud-mees-nagu-ta-on), vastas küsimusele küsimusega: "Aga kuidas nimetatakse Kohta-Järve elanikku, kas kohtlane?". Selle pääle ei osanud ma enam midagi kosta. Tõttöelda oleks ma õigel ajal pidanud vait olema, kuna nüüd on mul ühe põletava küsimuse asemel hoopis kaks. Ja eksistentsiaalsed küsimused on need. Ja magada ei lase.

Nädala tsitaat tuleb seekord Dima suust:" Loll pea ei anna rahu jalgadele". Ausalt öeldes olin selle fraasi juba unustanud, aga tänu Dima eneseirooniale, kostis ta täna just need sõnad.

Keeduviiner, soe viin ja allarid

Nonii. Ei pidanud me sugugi paljuks üks tore nõukaaja pidu korda saata. Tulime kokku, tõmmasime sukad-kitlid ja puuvalliased allarid jalga ning kukkusime olesklema. Tagasi lapsepõlve.
Süüa-juua sai nõukogude mehelikult (naiselikult) palju. Rosolje, kardulasalat, keeduviiner, seened, hapukurk, pulagajäätis Regatt on vaid mõned nautluste loetelust. Loomulikult ei puudunud (soe) viin.
Tants, kleidi alt läbikumav allarite muster, plekkontsad, mingi balkazaani moodi kahtlane marineeritud ollus, must leib, tarretis vahukoorega, fotosessioon tualetipotil, huulevärvi jäljed söögiriistadel, rohke tubakas, "aju" shotid, krimpsus keeduviinerid, Lolo ja Pepe, põll, pearätik, rase naaber, korteriühistu peremees, Pet Shop Boys...

Punkti "tagasi lapsepõlve" nädalavahetusele pani pühapäeval külastatud Disaini- ja Tarbekunsti Muuseumi näitus lauanõudest-kommetest nimetatud ajajärgul. Pisar tuli silma. Laste sünnipäevalaud, sööklamiljöö, Vaike ja Reinu pulmad 1975 Tartus. Kõike seda võis näha.

"Never say never", ütles juhmard ja viskas ära Salvo munatopsi.

Soolenakkuse võib korjata ukselingilt

Ja siis veel üks asi praegusel perioodil ülipopi kõhuviiruse kohta.

Haigestunuga ühes ruumis viibimine Tartu ülikooli kliinikumi viroloogialabori juhataja Ene Laja sõnul otseselt ohtlik ei ole, küll aga võib nakkuse saada haige OKSEPIISKADEST.

Eino tänks a lot, enne selle artikli lugemist plaanisin just lõunapausile minna.

Mõteluse II osa, aga muu teema pihta

Täna sain jalkaliitu kõne Anu Välbalt ETV-st. Iseenesest tore, aga seoses saatega "Paar", tekkisid mu mõtteis mõned vasturääkivused. Õieti pole ma varem isegi selle peale tulnud. Mihkliga vesteldes hakkasin mõne asja üle järele mõtlema.
1) Juba sõna "Paar" on täis vasturääkivusi, kuna Markole meeldivad teadupoolest poisid.
2) Koersaatejuht Baruto on ju emane.

Nojah, siinkohal ei võta ma heade ajakirjandustavade kohaselt ja respektist Anu Välba vastu rohkem sõna, kuna avaliku asutuse töötajana võib mul jama tulla.

Sõnaga, mõtisklege selle peale.

Mõtelus

Mattis läheb täna Norrasse tagasi. Hea oli näha teda jälle üle aasta. Ja Norrast läheb ta lõpuks ometi kauaoodatud Indiasse. Edu talle. Ta pole tegelikult muutunud, aga meie vaheline suhtlus on muutunud. Respekt on. Varem oli niisama. Nüüd on respekt. Ja musi tegime salaja, kui uus aasta tuli. Ennem ei julgenud. Uue aasta hommikul enam ei julgenud, kuigi oleks tahtnud, tunnistasime. Mattis on teoloogi tüüpi inimene. Mattis on boheem, aga hea boheem. Mattis on üldse hea. Mattis on nagu kirjamees. Mattis näeb sind läbi. Aga servast nagu ei näe ka. Võibolla ta mängib tarka. Võibolla ta manipuleerib sinuga. Isegi, kui ta on rumal, suudab ta seda peita. Kaotajaks jääd ikka sina.
Pikka iga Sulle sõber ja tule ikka tagasi!

Jälle algusest

Nonii, hüva uut, mis ma ikka oskan kosta!

Igatahes algas uus aasta meeldivate uudistega s.t. teretulemast bloogijate tsunfti, kallid Evelyn Sepp ja Edgar Savisaar. Bloogimine näikse üldse võimupiruka juures viibijate seas populaarsust koguvat. Seda ikka enne valimisi, muidugist. Algas see ju mõni aeg tagasi Paltsu Tõnisest ja siis haaras juba Meikari Silveri ja nii edasi. Igatahes saab minust Teie bloogi igapäevane külaline, selle pärast ärge üldse muretsegegi.
Kahju, et Ansipil bloogi ei ole (?) Lühikese ajaga on on temast saanud minu meelispoliitik. Ei tea isegi täpselt, miks. Ilmselt moodustavad temas intelligentne jutt ja esinduslik välimus üleüldise progresseeruva pasaloopimise tasutal suhteliselt meeldiva kombinatsiooni. Igatahes tean juba mõnda aega, kelle pihta minu hääl märtsikuus läheb.

Uuel aastal uue hooga. Need kaks päeva on ülimalt meeldivad olnud. Oehh, ja liblikad on kõhus...... tean küll millest.....