Memento mori

Paar päeva tagasi lugesin Delfist, et Infokaitsesüsteemide OÜ-s jäi keegi Ivo nimeline meesterahvas paberipurustajasse ning sai pulbriks. Võigas. Koheselt kerkisid mu tuhmunud mälusoppidest esile seigad, justkui oleks keegi Ivo ka meil jalkaliidu kontoris käinud ja infokaitsesüsteemide hävitamise aktile koos minuga alla kirjutanud. Regulaarselt käib siin meeldiv härrasmees ja viib kaasa meie vanapaberi. Siis täidame koos ära ka üleandmise-vastuvõtmise akti. Asi aga selles, et ma ei loe kunagi teise allakirjutanu nime. See panigi mind mõtlema, et jummel küll, võibolla oligi too ohver seesama mees, kes meie juures käib. Ma küll ei tunne teda, ega vaheta peale formaalsete "tere", "aitäh", "headaega" iial sõnagi, kuid siiski oleksin olnud shokeeritud, kui oleks ilmnenud, et see oligi toosama Ivo.
Igatahes oli täna aeg ja võimalus kutsuda Infokaitse jälle siia. Krigistasin hambaid oodates, kes siis uksest sisse astub. Oli seesama meeldiv ja vaikne härrasmees, kes alati. Huhh, järelikult polnudki tema legandaarne Ivo. Kuidagi kergendus. Võõras inimene ju, aga kergendus siiski.
Vaatasin täna siis selle meesterahva nime. Heinar hoopis.