Kodukootud Anna Karenina

Siin Lillekülas Arena ümbruses on praegusel aastaajal päris fann. See oli muidugi sarkastiliselt mõeldud. Tööle tulek ja siit ära saamine on tõsiselt elu ja surma küsimus. Nojah, okei kui mitte elu ja surma, siis tervise osas küll. Nimelt on kõik Arenale toovad teed vähemalt põlvesügavusse vette uppunud. Kuna juurdepääs Arenale on nii ehk naa piiratud, siis vee poolt omaalgatuslikult tekitatud piirangud on tõesti murettekitavad. Ma ei tea, kuidas ma täna koju saan. Isegi, kui see peaks mingi ime läbi õnnestuma, siis on jälle omaette küsimus, kuidas ma homme tööle saan? Vesi sundis mind täna hommikul Lilleküla raudteel tõelist Anna Kareninat mängima, kuna ainus tee, kustkaudu Arenale saab, oli mäslevasse vette uppunud. Ja mitte lihtne polnud see vaatepilt. Ei jäänudki mul muud üle, kui kõrgele raudteele ronida ja katsuda sealtkaudu kuiva jalaga pääseda. No kõige suuremast veest sain imekombel läbi, kuid ikkagi lõpetasin märgade papudega, mis mulle terve tänase päeva jooksul on põrgupiina valmistanud. Pole just eriti meeldiv läbiligunenud kingades kontori peal ringi lasta. Tulemus on käes. Tunnen palavikku tõusmas ja nina voolab ojadena. Fakk rsk, ma ütlen.

Kas keegi ei pakuks helikopterit või midagi?