Eesti-Uruguai 2:0

Ma ei ütle muud, kui et nädala preemia läheb noormehele, kes hüüdis tribüünil enne lõpuvilet "Uruguai rahvaliigasse!"

Aitäh

Allakirjutanu tänab kõiki, kes tänasel hällipäeval meeles pidasid. Mõtlen ikka, et täna on minu ülejäänud elu esimene päev.
Päeva lugu Janne Saar featuring Laika Virgin "Me näeme veel". Mõttega lugu.

Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta

Eile käisime Kormoranide esilinastusel, ikka sellel pööbli omal. Peab ütlema, et läksin suhteliselt komöödiajanusena ja kõrgete ootustega, sest viimati nähtud Eesti filmid on olnud küll head, aga sisult liigtõsised. Seega oli vaheldus vägagi vajalik. Naerda sai, see on peamine. Isegi kui see nali oli labane. Endised rokipeerud ei lepi, et nad on vajunud ajaloo prügikasti. Nad kõik tegelevad millegagi, aga see miski ei rahulda neid. Elu justkui kulgeb, aga sellel kulgemisel puudub see vajalik niuhh. Ei jää üle muud, kui pressida karvane õllekõht kokku tõmmanud nahkpükstesse ja haarata kitarri järele. Kambäkk kulgeb esmalt tagasilöökidega, aga kannab lõpuks vilja. Punt tegutseb tuli-nägi-võitis printsiibil, ehk lahkutakse edu tipul. Maha jääb seda võimsam jälg. Seejärel leiavad nässid sisemise rahu ja tasakaalu. Igaüks omamoodi. Tehtud ja hästi tehtud.
Palju on klassikalist nn peavoolu nalja, mis peaks peale minema igas eas vaatajale. Üllatuslikult see ei häirinudki, kuigi eelistan musta ja valusat huumorit. Komöödianälg oli suur, kihistasin rõõmuga. Üldiselt rõkkas rahvas iga poole minuti tagant. Siiski on tegemist asjaga, millega pole väljaspool Eesti piire midagi peale hakata. Kõrvalosades on eranditult tuntud eestlased-Tanel Padar, Olav Osolin, Maaja Kallast ja teised. Seega pakub see äratundmisrõõmu ja mõnusat oma-tunnet ainult eestlastele. Kui näidata seda näiteks lätlastele, jääksid karakterid täiesti arusaamatuks ja film kaotaks oma mõtte. Eriti meeldejääv oli Ene Järvis tülikasvinguva abikaasana, kes ometi teadis oma väärtust ning ehk sisimas oleks meeleldi nautinud tähetolmu sära. Siiski kiitus Maimikule ja Tolgile, Eesti komöödia ei ole surnud. Lihtne vaatamine, sobib laiale auditooriumile, toob kindlasti hea kassa. Hea näide sellest, kuidas mitte millestki sünnib midagi. See tähendab, et ilmselt saame Kormorane, keda tegelikkuses ju ei eksisteeri, tükk aega raadios ja suvetuuridelgi kuulata-näha.
Ainult kole palju pissijaid oli, kes seansi ajal edasi-tagasi voorisid.

Boheem

Olin Puccini Boheemi juba kaua näha tahtnud. Mõeldud-tehtud, ekspromt saime õhtuks piletid. Poeet Rodolfo ja kunstnik Marchello elavad vireledes Pariisi ladina kavaratlis tõsist boheemi elu. Raha söögi, kütte ja üüri jaoks napib, kuid tõsiste elukunstnikena vaatavad nad sellest mööda, sest võimaluse juua shampust ja muud vedelat meelemürki leiab ikka. Rodolfo tuppa satub naabritüdruk Mimi, kes tuleb küünlale tuld paluma, aga ei lahkugi. Mõne aja pärast minnakse lahku, sest Mimi põeb rasket haigust ja Rodolfo ei suuda pealt vaadata, kuidas Mimi tema külmas korteris kannatab. Mimi tuuakse katusekorterisse tagasi, kust ta sõprade keskel sureb. Estoonlaste kohta ei saa kunagi midagi halba öelda, seda enam, et mu muusikaline kuulmine on täiusest kaugel. Nagu alati, siis nii ka nüüd jätkus mul silmi (ja kõrvu) Priit Volmerile, hoolimata sellest, et tema Colline oli kõrvaline roll. Tuli suureks kahjuks, et olen vaadanud Nahkhiirt, mis oli viimase peal nii muusikaliselt kui kujunduslikult. Seepärast jäi kujunduslik pool minu jaoks nõrgaks, oleks oodanud dekoratsioonirohkust. Lahenduseks sai kaasaegne video ja valgus, mis oli suhteliselt lihtne ja pretentsioonitu. Kusagilt lugesin, et lavastaja ja Estonia juhtkond olid asja ette võttes kohe kokku leppinud, et jäädakse tänapäevaseks. Mõnes mõttes on see vist isegi hea, sest primaarseks sai muusika, mis kõneles enda eest.
Polnud küll parim, mida Estonias nähtud, aga kui arvestada, et tegemist oli planeerimata sisse hüppamisega, siis tegi laupäeva õhtu ilusaks küll. Üllatas ainult, et teine rõdu oli peaaegu tühi...

KUKU mina jään ellu

Üldiselt olin masendavaks kinoelamuseks valmis. Nii ka läks. Kukumägi kui näitleja, elukunstnik, joodik, sõber ja mees oma naisele. Kõik oli väga aus ja karm. Elu omas mahlas. Samas Kuku ise elas oma elu selliseks. Kui ta oleks karske ega näitleks, siis poleks Maimikul olnud ka midagi näidata. Selle kõige juures müts maha tema naise ees, kes tahtmatult tegi kaasa kõik joomatsüklid, loomingulised kriisid ja uued algused. Teist korda enam näha ei tahaks, aga soovitan sellegipoolest.