Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta

Eile käisime Kormoranide esilinastusel, ikka sellel pööbli omal. Peab ütlema, et läksin suhteliselt komöödiajanusena ja kõrgete ootustega, sest viimati nähtud Eesti filmid on olnud küll head, aga sisult liigtõsised. Seega oli vaheldus vägagi vajalik. Naerda sai, see on peamine. Isegi kui see nali oli labane. Endised rokipeerud ei lepi, et nad on vajunud ajaloo prügikasti. Nad kõik tegelevad millegagi, aga see miski ei rahulda neid. Elu justkui kulgeb, aga sellel kulgemisel puudub see vajalik niuhh. Ei jää üle muud, kui pressida karvane õllekõht kokku tõmmanud nahkpükstesse ja haarata kitarri järele. Kambäkk kulgeb esmalt tagasilöökidega, aga kannab lõpuks vilja. Punt tegutseb tuli-nägi-võitis printsiibil, ehk lahkutakse edu tipul. Maha jääb seda võimsam jälg. Seejärel leiavad nässid sisemise rahu ja tasakaalu. Igaüks omamoodi. Tehtud ja hästi tehtud.
Palju on klassikalist nn peavoolu nalja, mis peaks peale minema igas eas vaatajale. Üllatuslikult see ei häirinudki, kuigi eelistan musta ja valusat huumorit. Komöödianälg oli suur, kihistasin rõõmuga. Üldiselt rõkkas rahvas iga poole minuti tagant. Siiski on tegemist asjaga, millega pole väljaspool Eesti piire midagi peale hakata. Kõrvalosades on eranditult tuntud eestlased-Tanel Padar, Olav Osolin, Maaja Kallast ja teised. Seega pakub see äratundmisrõõmu ja mõnusat oma-tunnet ainult eestlastele. Kui näidata seda näiteks lätlastele, jääksid karakterid täiesti arusaamatuks ja film kaotaks oma mõtte. Eriti meeldejääv oli Ene Järvis tülikasvinguva abikaasana, kes ometi teadis oma väärtust ning ehk sisimas oleks meeleldi nautinud tähetolmu sära. Siiski kiitus Maimikule ja Tolgile, Eesti komöödia ei ole surnud. Lihtne vaatamine, sobib laiale auditooriumile, toob kindlasti hea kassa. Hea näide sellest, kuidas mitte millestki sünnib midagi. See tähendab, et ilmselt saame Kormorane, keda tegelikkuses ju ei eksisteeri, tükk aega raadios ja suvetuuridelgi kuulata-näha.
Ainult kole palju pissijaid oli, kes seansi ajal edasi-tagasi voorisid.