Boheem

Olin Puccini Boheemi juba kaua näha tahtnud. Mõeldud-tehtud, ekspromt saime õhtuks piletid. Poeet Rodolfo ja kunstnik Marchello elavad vireledes Pariisi ladina kavaratlis tõsist boheemi elu. Raha söögi, kütte ja üüri jaoks napib, kuid tõsiste elukunstnikena vaatavad nad sellest mööda, sest võimaluse juua shampust ja muud vedelat meelemürki leiab ikka. Rodolfo tuppa satub naabritüdruk Mimi, kes tuleb küünlale tuld paluma, aga ei lahkugi. Mõne aja pärast minnakse lahku, sest Mimi põeb rasket haigust ja Rodolfo ei suuda pealt vaadata, kuidas Mimi tema külmas korteris kannatab. Mimi tuuakse katusekorterisse tagasi, kust ta sõprade keskel sureb. Estoonlaste kohta ei saa kunagi midagi halba öelda, seda enam, et mu muusikaline kuulmine on täiusest kaugel. Nagu alati, siis nii ka nüüd jätkus mul silmi (ja kõrvu) Priit Volmerile, hoolimata sellest, et tema Colline oli kõrvaline roll. Tuli suureks kahjuks, et olen vaadanud Nahkhiirt, mis oli viimase peal nii muusikaliselt kui kujunduslikult. Seepärast jäi kujunduslik pool minu jaoks nõrgaks, oleks oodanud dekoratsioonirohkust. Lahenduseks sai kaasaegne video ja valgus, mis oli suhteliselt lihtne ja pretentsioonitu. Kusagilt lugesin, et lavastaja ja Estonia juhtkond olid asja ette võttes kohe kokku leppinud, et jäädakse tänapäevaseks. Mõnes mõttes on see vist isegi hea, sest primaarseks sai muusika, mis kõneles enda eest.
Polnud küll parim, mida Estonias nähtud, aga kui arvestada, et tegemist oli planeerimata sisse hüppamisega, siis tegi laupäeva õhtu ilusaks küll. Üllatas ainult, et teine rõdu oli peaaegu tühi...