No76

Ehk Tallinn-meie linn. Poliitekskursioon Tallinna vanalinnas. Peategelasteks vahvad Alexander Kofkin, Elmar Sepp, Edgar Savisaar ja nende veel toredamad sõbrad. Osavõtt võiks olla igale eesrindlikule linlasele kohtustuslik.
Giidiks pulbitsev ja eranditult veenev Eva Klemets. Ja nii ongi, et tema suured ja sügavad süütud silmad räägivad sind ära ja panevadki uskuma suurima valijaskonnaga erakonda. Kus olid küll mu silmad varem? Oeh, kui hää on Tallinn, oeh kui hästi minu eest hoolitsetakse. Ma pole kunagi üksi. Toredad linna onud ja tädid on minuga. Teevad tehinguid, mis muudavad minu elu paremaks. Ja neil on sõbrad, kes samuti minu eest hoolitsevad. Ja kui palju ilusaid hooneid meil on. Ja kui palju toredad tädid ja onud on vaeva näinud, et neid korda teha ja minu heaks rakendada. Tunnen, et olen armastatud.
Nali naljaks, teater teatriks. Tõsiselt kahju oli tummalt seisvatest hoonetest. Küll vuntsitud ja ehteis uuele elule toodud, kui nad aga rääkida oskaksid, siis poleks nende taassünni lood enam nii ilusad. Korruptsioon, sularahatehingud, sadu kordi turuhinnast odavam ost-müük. Tõsine kusemine. Paljud väärikad kivihiiglased küsivad vaikimisi, kas sellist elu me tahtsimegi? Nende arvamust ei küsi keegi. Nad ei saakski seda öelda, sest neil ei ole suud. Tuleb Elmar Sepp ja teeb...Või teevad tema sõbrad. Kahju, et tegelikkus kinni mätsitakse ja et üks vähestest võimalustest inimeste silmade avamiseks selles vallas on teater. Aga hea, et seegi võimalus on. Vägagi omapärane kusjuures. Tulu sest just ei tõuse, aga pihku itsitada on vahva sellest hoolimata.

Aiapidu

Roman Baskini Aiapidu Ohtu mõisas. Kaks eraldi stoorit, vali ise, kas vaatad majas või aias. Valisin aia, vabas õhus ikkagi. Üldiselt on kaks samaaegset etendust ühes kohas sensatsioon omaette. Halba öelda ei saa, põnevad karakterid, keerulised perekonalood, afäärid, kõrvalehüpped. Vägagi eluline. Sai naerda, publik tuli hästi kaasa. Head näitlejad. Pea sõnatu, aga suurepärane torssis aednik Mihkel Smeljanski. Hea näide sellest, et sõnaline roll ei pruugigi alati hitt olla. Ülle Kaljuste prantslanna. Kindlasti oleks prantsuse keelt valdaval vaatajal olnud põnev tema lakkamatut ja ülevoolavalt sensuaalset juttu kuulata. Jääb üle loota, et see oli ehtne prantsuse keel. Kui jah, siis kiidan. Eriti vaatemänguline oli Kaljuste-Baskini keelebarjääri taha jääv, kuid seda jõulisem rohkelt kehakeelt ja ohtrat kehalist tegevust pakkuv aiaromanss. Raivo Rüütli tehtud tossike petetud mees äratas kaastunnet. Sõnaga lihtne ja hea vaatamine, ei nõudnud kaasa mõtlemisel liigset pingutust.
Kahe stooriga etenduse mõte oli hea, aga paratamatult jääb tunne, et üks pool jäi tahtmatult ikkagi nõrgemaks. Kuna ma ei ole isiklikult lugu majast näinud, siis ei taha ma suurt sõna võtta. Küll aga olen kuulnud vaatajate arvamust, kes on näinud mõlemat osa. Aias toimuv on justkui ettevalmistus, küll humoorikas ja kaasahaarav, kuid mitte sidus ja kandev. Majas areneb aga tõeline teema, kirg, intriigid. Ma täiesti usun seda, sest Liina Vahtrikku ja Hendrik Toompere vanemat näeb aias ainult leotud korrad ja väga kaootiliselt. Nende karakterid näisid aga vägagi paljutõotavad ja kandvad, kuna nad aias aga suurt silma ei paistnud, pidi see kusagil ju välja tulema!
Võib tunduda, et autor tegi targa strateegilise nõksu, et inimesi kaks korda teatrisse tuua. On sellega kuidas on. Igatahes on selge vahe, igasuguste suviste ränd-süldietendustega seda võrrelda ei saa. Ikkagi kvaliteet.