Aiapidu

Roman Baskini Aiapidu Ohtu mõisas. Kaks eraldi stoorit, vali ise, kas vaatad majas või aias. Valisin aia, vabas õhus ikkagi. Üldiselt on kaks samaaegset etendust ühes kohas sensatsioon omaette. Halba öelda ei saa, põnevad karakterid, keerulised perekonalood, afäärid, kõrvalehüpped. Vägagi eluline. Sai naerda, publik tuli hästi kaasa. Head näitlejad. Pea sõnatu, aga suurepärane torssis aednik Mihkel Smeljanski. Hea näide sellest, et sõnaline roll ei pruugigi alati hitt olla. Ülle Kaljuste prantslanna. Kindlasti oleks prantsuse keelt valdaval vaatajal olnud põnev tema lakkamatut ja ülevoolavalt sensuaalset juttu kuulata. Jääb üle loota, et see oli ehtne prantsuse keel. Kui jah, siis kiidan. Eriti vaatemänguline oli Kaljuste-Baskini keelebarjääri taha jääv, kuid seda jõulisem rohkelt kehakeelt ja ohtrat kehalist tegevust pakkuv aiaromanss. Raivo Rüütli tehtud tossike petetud mees äratas kaastunnet. Sõnaga lihtne ja hea vaatamine, ei nõudnud kaasa mõtlemisel liigset pingutust.
Kahe stooriga etenduse mõte oli hea, aga paratamatult jääb tunne, et üks pool jäi tahtmatult ikkagi nõrgemaks. Kuna ma ei ole isiklikult lugu majast näinud, siis ei taha ma suurt sõna võtta. Küll aga olen kuulnud vaatajate arvamust, kes on näinud mõlemat osa. Aias toimuv on justkui ettevalmistus, küll humoorikas ja kaasahaarav, kuid mitte sidus ja kandev. Majas areneb aga tõeline teema, kirg, intriigid. Ma täiesti usun seda, sest Liina Vahtrikku ja Hendrik Toompere vanemat näeb aias ainult leotud korrad ja väga kaootiliselt. Nende karakterid näisid aga vägagi paljutõotavad ja kandvad, kuna nad aias aga suurt silma ei paistnud, pidi see kusagil ju välja tulema!
Võib tunduda, et autor tegi targa strateegilise nõksu, et inimesi kaks korda teatrisse tuua. On sellega kuidas on. Igatahes on selge vahe, igasuguste suviste ränd-süldietendustega seda võrrelda ei saa. Ikkagi kvaliteet.