Metallica, 18. aprill Saku Suurhall

Vaid ülivõrdes sõnu saab eilse Metallica kohta öelda. Kui nad siin kümme (vist rohkemgi) aastat tagasi esmakordselt käisid, oli see minu elu suurhetk. Eilsele kontserdile ma päris selle mõttega ei läinud, läksin pigem respekti mõttes, aga tagasi tulin vaimustunult. Võib öelda isegi eneses pettununa, et need karvasellid minu pleilistis nii mitmeks aastaks tagaplaanile olid jäänud. Nüüd on aeg kassetid(!) -plaadid jälle tolmust pühkida ja tagasi aukohale asetada. Keevitati karmilt, teada tuntud "Nothing else matters" ja loomulikult "Enter sandman" olid naelad. Sinna juurde vinge lasersõu ja vananedes ainult paremaks saanud kollektiiv.
Publikust vähemalt poole moodustasid soomlased. Näikse, et ka Ida-Euroopast olidi suures osas kohale sõitnud. Rahvast oli palju, kuumad ja higised pikajuukselised-nahalised moodustasid näppu visates ja möirates suure näljase massi. Iga päev sellist vaatepilti ei näe, mõjus värskendavalt. Soojendaja Fear Factory koosnes ülekaalulistest ja vihastest ameeriklastest, kes välimuse järgi võinuks olla näiteks L.A-st. Tekkis vaid üks küsimus, kui nad päevast-päeva tuuritavad ja rokivad, siis kuidas nad küll alla ei võta. Aga see on rohkem nagu retoorilisemat sorti küsimus.
Igatahes tulemus on siiani vilisevad kõrvad ja sassis maks-kops, aga kõik tasus ennast ära. Eilne õnnelause-EI PESE!