25

Eile, kallis lugeja, täitus allakirjutanul veerandsada aastat. Päev oli täis üllatusi, meeliülendav. Sain kulleriga lilled, Tiiu ja Mia üllatasid mind vahvasti, jättes Twingo kojamehe vahele kirja, kontoris sõime 7 kilo head kraami (tõsi küll, osa sellest läks kaubaks täna hommikulgi). Õhtul käisin Estonias Georg Otsa galal. Ilus oli. Päeva õnnitleja on Ott. Kui sulle ikka telefonis esimese asjana "palju õnne, jalutusraam" öeldakse, on siin muud sõnad üleliigsed.
Täna pidu jätkub. Ka järgmisel nädalal. Sünnipäev on tore.
Igatahes, tänan kõiki heade soovide eest!

Kölerist Subbini kunstihoones ja retk ajakapslisse

Üldiselt on olnud kultuurne ja avastamisrõõmu täis nädalavahetus. Üle pika aja külastasin Tallinna kunstihoonet, kus üleval ettevõtja Enn Kunila erakogu koondnimega Kölerist Subbini. Nii palju rahvast kui seekord pole minu silmad kunstisaalis mitte kunagi näinud. Ei teagi, mis inimesi sinna nii meeletus koguses tõmbas, aga nii suur huvi kunsti vastu on igati tervitatav. Vanuseskaala varieerus kümnest üheksakümneni. Üldiselt vedas, kui olime saalidele iseseisvalt tiiru peale teinud, algas ekskursioon kunstiteadlase eestvedamisel. Seda oli hoopis põnevam jälgida ning sai teada uut ja huvitavat. Nägin palju (vanu) tuttavaid.
Pärast näitust läksime Narva kohvikusse, kuhu minekuks juba mitu aega hoogu sai võetud. Oodatud nostalgiaannus oli veel võimsam, kui algul lootsin olevat. See oli ikka tõsine ajakapsel, kus aeg peatub kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendatel. Ei mingit kassaaparaati, ettekandjal on abiks vaid kalkulaator, tsekk kirjutatakse käsitsi ning raha rändab kummuti sahtlisse. Arveldamine loomulikult sularahas. Interjöör on lihtne ja tagasihoidlik, palju puitu ja vineeri, toolidel nikerdatud nupud, puhvis kardinad, mida mäletan üheksakümnendatel nii mõnestki söögiasutusest. Menüü kile vahele pandud fotod kookidest ja muust maguskraamist olid oma kvaliteedilt samuti nostalgiahõngulised justkui äsja fotoilmutusest tulnud. Jällegi meenusid vanad head üheksakümnendad kui filmirull aparaadist välja sai võetud ja ärevusega fotopoodi viidud.
Menüü oli nagu kohvikus ikka-saiad, koogid, praed, sealhulgas kooreklops. Tellimuse esitamisest kuni sööma asumiseni läks üle poole tunni, see on vabandatav kuna terve saali peale oli vaid üks vene aktsendine ent viisakas ettekandja. Pelmeenid olid nagu pelmeenid ikka, pannkoogid samuti. Ootusi ei petnud jäätisekokteil, mis maitses tõesti nagu lapsepõlves. Hiljem jäi kripeldama menüüs pakutud shampuse-jäätisekokteil. Usun, et ka see oleks ootusi ületanud.
Üllatavalt palju laudu oli reserveeritud, see näitab, et koht on endiselt moes ja küllap oli planeeritud laupäevaõhtune sünnipäevapidu. Külastajaid oli seinast seina-barrettidega vanaprouad, seltskond lõbu ja ilmselt nostalgiajanuseid (?) soomlasi, üksik viiekümnendates härra.
Kuna teenindus oli küllalt aeglane ja pidi pikalt istuma, hakkas ootamatult jahe. Ilmselt pole üleilmne masu puutumata jätnud ka seda maja ning küttearveid ning tööjõudu püütakse hoida miinimumi piires.
Ühesõnaga, võtke nädalavahetusel aega enda jaoks ning veetke tunnike-paar kesklinnas Narva kohvikus. Las ajamasin viib teid kaasa ja seda üldse mitte kalli raha eest. Pärast seda astuge uksest välja, toibuge ning astuge tagasi modernsesse ellu koos kõige sinna kuuluva virr-varriga.

Samsun, Türgi

Veetsime aega noortevahetuses Türgis Samsunis Musta mere ääres. Eestlasi oli 7, lisaks veel inimesed Türgist, Tsehhist ja Ungarist. Vahetuse teemaks oli laste olümpiamängud. Nädala jooksul tegelesime kõige lapselikuga-seinamaalingutega, nukkude meisterdamisega, käisime koolides ja muidugi võistlesime olümpial. Sealsed lastemängud olid meile muidugi suureks shokiks-robustset kehalist pingutust nõuvad ja mitte kuigi turvalised. Eestis läheks selliste mängude korraldamine paragrahvi alla ja tooks kaasa ilmselt vigastusi ja verd. Enamik viiakse läbi asfaldil. Hüpatakse üksteisele selga, lastakse rulataolise ratastega asjal mäest alla, omamata sealjuures elementaarsemaidki kaitsevahendeid. Tegelikult oli see kultuurishokk hariv ja pakkus palju head nalja. Lõpuks sa enam haiget saamisest väga ei hoolinudki.
Kultuuriõhtul serveerisime musta leiba, hapukurke ja erinevat masti Kalevi shokolaadi, sellest sai õhtu hitt. Kinkisime ja etnosokke ja Tallinna kilusid. Tsehhid pakkusid muidugi erinevas varieeringus Becherovkat. Ka türklased ja ungarlased tulid oma karmima kraamiga lagedale, millest üks mulle oma karmuses väga meeldis, kuid mille nime ma ei suuda meenutada.
Laagrist sai omamoodi meediasündmus, näis et see oli Samsunis suur asi. Käisime kõikvõimalikes mõeldavates linnavalitsuslikes asutustest, kus saatsid meid fotograafid ja televisioon. Järgmisel päeval olid kohalikud ajalehed meie pilte täis, kuigi ei saa jätta mainimata, et seal maal ei ole trükikvaliteet teab mis hea ja illustratsioonid teksti kõrval on rohkem nagu ristikese kirja saamiseks kui et neist selgeid ja meeleolukaid nägusid välja loeb.
Tügis ellu jäämiseks piisab põhimõtteliselt vaid ühest sõnast-kebab. Inglise keelt seal et räägita, aitab teada tuntud kehakeel ja sõna kebab, mis avab sulle vajalikud uksed. Kuigi ma lambaliha ei söö, suutsin ennast olude sunnil siiski kohalikku kultuuri adapteerida ja saiakebabi vahel maitses see täitsa okeilt. Üldiselt on toit vürtsikas nagu ikka, üllataval kombel ei tekitanud see mingeid vaevusi kõhule ja kõik võeti tervitades vastu.
Üks asi mis tõeliselt ära kammis oli türgi liiklus. Ebamäärased reeglid ja sebra ületamine oli tõsine vene rulett. Jalakäijale ei anna keegi teed, pead ise sobiva hetke leidma, et üle lipsata. See hetk võib olla valitud valesti või halvemal juhul veel rohkem valesti. Õigesti valida ei saa, sest isegi kui juba teed ületad, saad kõrvulukustava signaali osaliseks. Mul tekkis kohe küsimus, kuidas seal sõidueksam välja näeb või kes jääb süüdi, kui ülekäigurajal keegi alla aetakse. Aga las ta jääb, nendele küsimustele ei ole ilmselt ühest vastust. Mul on suur parakas peal ja võtab aega enne kui julgen Tallinnas jala liiklusesse minna.
Koju sõitsime pea 24 tundi ja hetkel pole ma veel teravaim pliiats. Hakkan vaikselt kodusesse ellu tagasi tulema, kuigi kui oled harjunud 18 kraadise soojaga on see päris raske. Inimestest oli raske lahkuda, ma ei pea ennast eriti sentimentaalseks inimeseks, erinevalt meie türdukutest ma pisardama ei hakanud, tegin seda lennujaama sõites omaette ja vakiselt ja õnneks läks see ruttu üle. Sooje tundeid tekitab, kui laagrilisi meenutad. Õnneks on neid suvel imselt siia oodata.