Samsun, Türgi

Veetsime aega noortevahetuses Türgis Samsunis Musta mere ääres. Eestlasi oli 7, lisaks veel inimesed Türgist, Tsehhist ja Ungarist. Vahetuse teemaks oli laste olümpiamängud. Nädala jooksul tegelesime kõige lapselikuga-seinamaalingutega, nukkude meisterdamisega, käisime koolides ja muidugi võistlesime olümpial. Sealsed lastemängud olid meile muidugi suureks shokiks-robustset kehalist pingutust nõuvad ja mitte kuigi turvalised. Eestis läheks selliste mängude korraldamine paragrahvi alla ja tooks kaasa ilmselt vigastusi ja verd. Enamik viiakse läbi asfaldil. Hüpatakse üksteisele selga, lastakse rulataolise ratastega asjal mäest alla, omamata sealjuures elementaarsemaidki kaitsevahendeid. Tegelikult oli see kultuurishokk hariv ja pakkus palju head nalja. Lõpuks sa enam haiget saamisest väga ei hoolinudki.
Kultuuriõhtul serveerisime musta leiba, hapukurke ja erinevat masti Kalevi shokolaadi, sellest sai õhtu hitt. Kinkisime ja etnosokke ja Tallinna kilusid. Tsehhid pakkusid muidugi erinevas varieeringus Becherovkat. Ka türklased ja ungarlased tulid oma karmima kraamiga lagedale, millest üks mulle oma karmuses väga meeldis, kuid mille nime ma ei suuda meenutada.
Laagrist sai omamoodi meediasündmus, näis et see oli Samsunis suur asi. Käisime kõikvõimalikes mõeldavates linnavalitsuslikes asutustest, kus saatsid meid fotograafid ja televisioon. Järgmisel päeval olid kohalikud ajalehed meie pilte täis, kuigi ei saa jätta mainimata, et seal maal ei ole trükikvaliteet teab mis hea ja illustratsioonid teksti kõrval on rohkem nagu ristikese kirja saamiseks kui et neist selgeid ja meeleolukaid nägusid välja loeb.
Tügis ellu jäämiseks piisab põhimõtteliselt vaid ühest sõnast-kebab. Inglise keelt seal et räägita, aitab teada tuntud kehakeel ja sõna kebab, mis avab sulle vajalikud uksed. Kuigi ma lambaliha ei söö, suutsin ennast olude sunnil siiski kohalikku kultuuri adapteerida ja saiakebabi vahel maitses see täitsa okeilt. Üldiselt on toit vürtsikas nagu ikka, üllataval kombel ei tekitanud see mingeid vaevusi kõhule ja kõik võeti tervitades vastu.
Üks asi mis tõeliselt ära kammis oli türgi liiklus. Ebamäärased reeglid ja sebra ületamine oli tõsine vene rulett. Jalakäijale ei anna keegi teed, pead ise sobiva hetke leidma, et üle lipsata. See hetk võib olla valitud valesti või halvemal juhul veel rohkem valesti. Õigesti valida ei saa, sest isegi kui juba teed ületad, saad kõrvulukustava signaali osaliseks. Mul tekkis kohe küsimus, kuidas seal sõidueksam välja näeb või kes jääb süüdi, kui ülekäigurajal keegi alla aetakse. Aga las ta jääb, nendele küsimustele ei ole ilmselt ühest vastust. Mul on suur parakas peal ja võtab aega enne kui julgen Tallinnas jala liiklusesse minna.
Koju sõitsime pea 24 tundi ja hetkel pole ma veel teravaim pliiats. Hakkan vaikselt kodusesse ellu tagasi tulema, kuigi kui oled harjunud 18 kraadise soojaga on see päris raske. Inimestest oli raske lahkuda, ma ei pea ennast eriti sentimentaalseks inimeseks, erinevalt meie türdukutest ma pisardama ei hakanud, tegin seda lennujaama sõites omaette ja vakiselt ja õnneks läks see ruttu üle. Sooje tundeid tekitab, kui laagrilisi meenutad. Õnneks on neid suvel imselt siia oodata.