Kölerist Subbini kunstihoones ja retk ajakapslisse

Üldiselt on olnud kultuurne ja avastamisrõõmu täis nädalavahetus. Üle pika aja külastasin Tallinna kunstihoonet, kus üleval ettevõtja Enn Kunila erakogu koondnimega Kölerist Subbini. Nii palju rahvast kui seekord pole minu silmad kunstisaalis mitte kunagi näinud. Ei teagi, mis inimesi sinna nii meeletus koguses tõmbas, aga nii suur huvi kunsti vastu on igati tervitatav. Vanuseskaala varieerus kümnest üheksakümneni. Üldiselt vedas, kui olime saalidele iseseisvalt tiiru peale teinud, algas ekskursioon kunstiteadlase eestvedamisel. Seda oli hoopis põnevam jälgida ning sai teada uut ja huvitavat. Nägin palju (vanu) tuttavaid.
Pärast näitust läksime Narva kohvikusse, kuhu minekuks juba mitu aega hoogu sai võetud. Oodatud nostalgiaannus oli veel võimsam, kui algul lootsin olevat. See oli ikka tõsine ajakapsel, kus aeg peatub kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendatel. Ei mingit kassaaparaati, ettekandjal on abiks vaid kalkulaator, tsekk kirjutatakse käsitsi ning raha rändab kummuti sahtlisse. Arveldamine loomulikult sularahas. Interjöör on lihtne ja tagasihoidlik, palju puitu ja vineeri, toolidel nikerdatud nupud, puhvis kardinad, mida mäletan üheksakümnendatel nii mõnestki söögiasutusest. Menüü kile vahele pandud fotod kookidest ja muust maguskraamist olid oma kvaliteedilt samuti nostalgiahõngulised justkui äsja fotoilmutusest tulnud. Jällegi meenusid vanad head üheksakümnendad kui filmirull aparaadist välja sai võetud ja ärevusega fotopoodi viidud.
Menüü oli nagu kohvikus ikka-saiad, koogid, praed, sealhulgas kooreklops. Tellimuse esitamisest kuni sööma asumiseni läks üle poole tunni, see on vabandatav kuna terve saali peale oli vaid üks vene aktsendine ent viisakas ettekandja. Pelmeenid olid nagu pelmeenid ikka, pannkoogid samuti. Ootusi ei petnud jäätisekokteil, mis maitses tõesti nagu lapsepõlves. Hiljem jäi kripeldama menüüs pakutud shampuse-jäätisekokteil. Usun, et ka see oleks ootusi ületanud.
Üllatavalt palju laudu oli reserveeritud, see näitab, et koht on endiselt moes ja küllap oli planeeritud laupäevaõhtune sünnipäevapidu. Külastajaid oli seinast seina-barrettidega vanaprouad, seltskond lõbu ja ilmselt nostalgiajanuseid (?) soomlasi, üksik viiekümnendates härra.
Kuna teenindus oli küllalt aeglane ja pidi pikalt istuma, hakkas ootamatult jahe. Ilmselt pole üleilmne masu puutumata jätnud ka seda maja ning küttearveid ning tööjõudu püütakse hoida miinimumi piires.
Ühesõnaga, võtke nädalavahetusel aega enda jaoks ning veetke tunnike-paar kesklinnas Narva kohvikus. Las ajamasin viib teid kaasa ja seda üldse mitte kalli raha eest. Pärast seda astuge uksest välja, toibuge ning astuge tagasi modernsesse ellu koos kõige sinna kuuluva virr-varriga.