No80

Onu Tommi onnike. Onu Tommi onnike. Njah. Ausalt öeldes olen päris hädas enese väljendamisega. Oli ootamatult julm, samas ootamatult aus. Esimese sellist käsitlemist oli No teatri puhul kohati raskegi uskuda, teine on No teatri puhul tavaline. Ma ei olnud enne samanimelist teost lugenud, hea oligi, et polnud. Mulle meeldis, et hoiatati lapsi teatrisse mitte toomast. Lugenud lavastuse kohta blogiposte, mainis nii mõnigi, et pisarad tulid silma. Ma ei nuta mitte kunagi filmide või raamatute peale, veel vähem teatrietenduste. Aga ausalt öeldes oli "imelik" küll. Istusin esimeses reas ja see kõik oli ühel hetkel nii reaalne. Andres Mähari Onu Tomi nuhtlemine ja tema kannatused, millele järgnes õõvastav vaikus, panid ühel hetkel mõtlema, et kas ma nüüd tõepoolest nutta ei taha? Kohmetu tunne tuli, ei osanud hoida oma käsi süles ega silmi kusagile peita. Loomulikult ma ei nutnud. Lõpuks.
Võibolla ehmatab mõni nüüd sellise jutu peale ära, aga niisugune on minu nägemus asjast. Võibolla tundub see kellegi jaoks liiga must või valge, aga järelikult ma olengi mustvalge. Mulle meeldib lause kavalehel, et kõik hea, mis temaga juhtub on ajutine. Kõik halb-paratamatu. Ja tundub, et ka vältimatu. See võtab asja adekvaatselt kokku.
Näitlejad uskusid sellesse mida lugesid ja uskusid sellesse mida mängisid. Parim oli minu arvates Eva Klemets.

Sa toiduklubisse alati tulla võid, Su silmist pliidile võtta saab tuld

Eile õhtul kümne ajal küsis vanaema, kas ma ei kuulagi raadiost Pohlaku intervjuud. Selle peale läksin istusin kööki raadio kõrvale. Kuulasin ja mõtlesin, et mis huvitav Aivaril viga on, sest hääl tundus vaikne ja võõras ning justkui külma saanud. Mõtlesin, et ju ongi siis külmetunud. Kuulasin edasi. Saatejuht Tiit Karuks küsis järsku, et oled nüüd 35 täis. Aivar vastas jaatavalt. Mõtlesin, et see ei saa ju loogiline olla. Kas tegu on naljasaatega? Siis räägiti neljast lapsest. No kurat, viis on ju, mõtlesin. Siis süttis tuluke mu peas. Tegemist on ehk kordussaatega vanast ajast. Kurat oligi. 1997.

Asutasime aktiivsemate naiskolleegidega toiduklubi. Või õigemini vaidlused nime teemal alles käivad. Nemad tahavad seda nimetada küll salatiklubiks, aga mina tahaks asja vähe laiemalt võtta. Neljapäeviti pärast tööd siirdume kusagile toitlustusasutusse, tellime salati (jälle mina tahaks laiemalt võtta)ja anname hinnangu. Mõte on suurepärane, aga kontseptsiooni peame veel paika saama. Viimane vallutus oli Siili pubi Mustamäel. Minu terav ja kriililine silm tabas sohva all mahakukkunud klaasi, hulga ämblikuvõrke. Samas toidu osas olid kõigil vaid kiitvad sõnad. Edaspidi on plaanis koostada exceli tabel, kus hinnatakse söödut 10 palli süsteemis. Lisatud ka ühe lauseline kommentaar. Jällegi peab veel otsustama, kas piidrume vaid maitseelamusega või lisame hinnatavasse ka interjööri. Mind on alati erutanud toiduteemalised testid ajakirjades ja ajalehtedes, kus kohtunikud ühe lausega maitstu kokku võtavad. Nüüd saan seda ise teha ja see on kuratlikult põnev. Niiet toitlustuskohad, hoidke alt, sest ühel heal päeval võivad näljased ja terava keelega/meelega toiduaktivistid ka teie õuele sattuda!

Mõtelus

Mulle meeldivad hakkajad väikesed vene poisid Stroomi rannas, kes karjuvad esmalt vene keeles "garjatshije tshebureki" ja seejärel eesti keeles "soojad tsheburekid". Tublid iseenesest, arvestades, et pea 25 kraadises kuumuses tundide viisi liivas müttata pole just kerge. Ja kujutleda võib, millist tippi nad teenivad. Kui ma ostaks viie kroonise asja ja maksaks kümnekaga, siis jätaks ma kindlasti vahetusraha tollele väikesele vene poisile. Ma olen üsna kindel, et nii talitab ka 70% täiskasvanuid.
Täna olen rannas rannelnud ja võtnud Peterburgist saabunud sugulase auks viina. Tänase päeva lugu Annie Lennox "Whiter shade of pale".
Isa tsiteeris mingit tarka raamatut, mis ütles, et hea kurjategija on halb inimene.