No80

Onu Tommi onnike. Onu Tommi onnike. Njah. Ausalt öeldes olen päris hädas enese väljendamisega. Oli ootamatult julm, samas ootamatult aus. Esimese sellist käsitlemist oli No teatri puhul kohati raskegi uskuda, teine on No teatri puhul tavaline. Ma ei olnud enne samanimelist teost lugenud, hea oligi, et polnud. Mulle meeldis, et hoiatati lapsi teatrisse mitte toomast. Lugenud lavastuse kohta blogiposte, mainis nii mõnigi, et pisarad tulid silma. Ma ei nuta mitte kunagi filmide või raamatute peale, veel vähem teatrietenduste. Aga ausalt öeldes oli "imelik" küll. Istusin esimeses reas ja see kõik oli ühel hetkel nii reaalne. Andres Mähari Onu Tomi nuhtlemine ja tema kannatused, millele järgnes õõvastav vaikus, panid ühel hetkel mõtlema, et kas ma nüüd tõepoolest nutta ei taha? Kohmetu tunne tuli, ei osanud hoida oma käsi süles ega silmi kusagile peita. Loomulikult ma ei nutnud. Lõpuks.
Võibolla ehmatab mõni nüüd sellise jutu peale ära, aga niisugune on minu nägemus asjast. Võibolla tundub see kellegi jaoks liiga must või valge, aga järelikult ma olengi mustvalge. Mulle meeldib lause kavalehel, et kõik hea, mis temaga juhtub on ajutine. Kõik halb-paratamatu. Ja tundub, et ka vältimatu. See võtab asja adekvaatselt kokku.
Näitlejad uskusid sellesse mida lugesid ja uskusid sellesse mida mängisid. Parim oli minu arvates Eva Klemets.