Sa toiduklubisse alati tulla võid, Su silmist pliidile võtta saab tuld

Eile õhtul kümne ajal küsis vanaema, kas ma ei kuulagi raadiost Pohlaku intervjuud. Selle peale läksin istusin kööki raadio kõrvale. Kuulasin ja mõtlesin, et mis huvitav Aivaril viga on, sest hääl tundus vaikne ja võõras ning justkui külma saanud. Mõtlesin, et ju ongi siis külmetunud. Kuulasin edasi. Saatejuht Tiit Karuks küsis järsku, et oled nüüd 35 täis. Aivar vastas jaatavalt. Mõtlesin, et see ei saa ju loogiline olla. Kas tegu on naljasaatega? Siis räägiti neljast lapsest. No kurat, viis on ju, mõtlesin. Siis süttis tuluke mu peas. Tegemist on ehk kordussaatega vanast ajast. Kurat oligi. 1997.

Asutasime aktiivsemate naiskolleegidega toiduklubi. Või õigemini vaidlused nime teemal alles käivad. Nemad tahavad seda nimetada küll salatiklubiks, aga mina tahaks asja vähe laiemalt võtta. Neljapäeviti pärast tööd siirdume kusagile toitlustusasutusse, tellime salati (jälle mina tahaks laiemalt võtta)ja anname hinnangu. Mõte on suurepärane, aga kontseptsiooni peame veel paika saama. Viimane vallutus oli Siili pubi Mustamäel. Minu terav ja kriililine silm tabas sohva all mahakukkunud klaasi, hulga ämblikuvõrke. Samas toidu osas olid kõigil vaid kiitvad sõnad. Edaspidi on plaanis koostada exceli tabel, kus hinnatakse söödut 10 palli süsteemis. Lisatud ka ühe lauseline kommentaar. Jällegi peab veel otsustama, kas piidrume vaid maitseelamusega või lisame hinnatavasse ka interjööri. Mind on alati erutanud toiduteemalised testid ajakirjades ja ajalehtedes, kus kohtunikud ühe lausega maitstu kokku võtavad. Nüüd saan seda ise teha ja see on kuratlikult põnev. Niiet toitlustuskohad, hoidke alt, sest ühel heal päeval võivad näljased ja terava keelega/meelega toiduaktivistid ka teie õuele sattuda!