Vallalised naised vallutavad maailma

Elu esimene vallaliste pidu on nüüd maha peetud. Greenika jätab neiupõlve kus see ja teine ja oligi põhjus üheks õhtuks rihm lõdvaks lasta ja süüdimatult prassida.
Laupäeval kell neli korjasime pruudi Õismäelt peale, riietades ta enne "India pruudiks". See juhtus suht kogemata, sest riided olid värvilised ja aksessuaarid silmapaistvad ning lõpptulemus jäigi väga India. Edasi suundusime bussi, et sõita Kristiine keskusesse ja saata pruut õhupalli ostma, mille tegelikust rollist tal aimugi polnud. Pall käes (ristisime ta Patrickuks), ronisime trolli ja sõitsime linna Toompeale, kus meile bookitud privaatne vaateplatvorm. Seal ootasid shampus ja maasikad. Tegime peoga algust ja siis selgus ka Patricku tegelik funktsioon. Pruut kirjutas sinna oma endiste peikade nimed, kes koos Patrickuga üle vanalinna katuste igaveseks ära lendasid. Siis oli aeg fäänsid trussikud nöörile riputada, meisterdades juurde sildi "For sale" ning asuda püksikuid müües õhtuse peo jaoks raha teenima. Esimesteks klientideks olid platvormil grillinud sommid, kes seal ilmselt elasid. Seejärel jäi teele veel üks noor ja väljapeetud somm. Siis üks kahekümnepealine sommide poismeestepidu, kelle püksata ja rüütlikostüümis ninamehele pruut punased stringid isiklikult jalga ajas. Siis jäid meie teele kaks restoranis einestanud välismaalast, kes olid nõus küll maksma, aga trussikuid vastu ei tahtnud. Ikka viskasime need otse lauale. Pärast seda kohtusime kahe noormehega, kes olid nime ja oleku järgi idast, ka nemad ostid paari. Ühe viimastest trussikutest sai endale homopaar (kohe kaugele näha), kes galantsusest pruudile ka lille kinkis.
Kokku teenisime ligi 800 EEK, jäime plussi ikka väga mitme kordselt. Monexis sai kogu valuuta ka kohe eekudeks tehtud.
Siis läksime Reval hotell Centrali sauna. Jõime siidrit, veini ja muud toredat kraami, sekka võtsime leili ja vanni. Suurest leiliviskamisest sulasid ära isegi minu tiaara küljes olnud "kalliskivid".
Edasi läksime Überblingenisse teenitut kulutama. Sai tantsida ja laulada ja plaate keerutas ei keegi muu, kui strippar Marco isiklikult.
Ma arvan, et vallalisepõlvele sai päris kena punkt pandud ja pärast sellist raju ei taha Greenika enam nagunii kunagi pidutseda, niiet Indrekul saab oma naise kõrval hea kerge elu olema. Muidugi kahju, et Iisaku Priit siiski tulemata jäi, aga täname kutsumast, tuleme Sulle Peipsi äärde kindlasti külla. Edu Sulle!
Ahjaa, oleksin ääre pealt unustanud. Nädala paneb kinni esimest korda Tiiu(vähemasti minu arvestamist mööda)defineerides mõiste hoovihm - hommikul hakkab sadama ja sajab ühe hooga õhtuni välja.

Mina pidu-sina pidu

Reedel võtsime suuna Tartusse Mooni kliendi sünnipäevapeole. Kutsel oli välja reklaamitud mojito ja bailatino stiilis kuum lõunamaa pidu. Juba tee peal oli mul hõbekett suust väljas, kuna mojito on mulle kui punane rätik härjale. Pidu toimus Väike-Lohkva külas, mida aga kaardile märgitud polnud. Tiirlesime oletatava koha ümber oma tund aega, pärast selgus, et olime vahepeal õite lähedal olnud, aga ikka keerasime teeotsas valesse suunda. Kohale jõudsime moodsa kolmetunnise hilinemisega. Kurgi- ja salatiladu oli stiliseeritud mõnusaks lounge'iks. Nüüd hakkas kiire teistele järele jõudmisega. Üks mojito teise järel ja nii see asi läks. Olgu öeldud, et tegemist oli ühtede ebaõnnestunumate jookidega minu elus (nii arvas ka 100% küsitletutest), aga kõik oli tasuta käes ja polnud aega viriseda. Minul kui kontvõõral oli eriti huvitav uusi inimesi kohata. Rahva seas liikudes, võis tunda endal pilke, mis mõtlesid, et huvitav, millist ettevõtet tema küll esindab. Esindasingi, ainult, et jalgpalli. Aga iga kord kui ma seda mainisin, tekitas see mõnusat elevust ja lõpuks olid kõik sõbrad, oled sa siis juurvilja- või jalgpalliinimene. Üles astus Eldorado, võtsin ka Tarvo Krallil püksisäärest kinni ja palusin luba poseerida. Luba anti. Tal olid jalas toredad karvased rohelised püksid, mida ta ise nimetas veel kasvavateks kurkideks.
Hommikul hotellis virgununa tellisime takso, kuna oli vaja peopaika tagasi sõita ja OMA AUTO ka ära tuua. Kui kompsudega taksost väljusime, avastasime, et värav, mille kaudu eile tulnud olime, oli lukus. Telefonikõnest peoperenaisele selgus, et tuleb minna hoopis teisest väravast, mille asukohast meil paraku aimugi polnud. Asusime ümber aiandi uitama ja sissepääsu otsima. Mingi ime läbi leidsime aiaaugu, või õigemini polnudki see aiaauk. Tundus justkui oleks aeda ehitades paar meetrit traati puudu jäänud. Tulemuseks kena avaus. Leidsime auto ka ülesse. Ilus punkt metsikule peole.
Edasi Anni juurde Tartu linna. Meid võtsid vastu korterinaaber Andre, tema pohmellis vaevlev sõber ja kiisu. Ka neil oli vist tore õhtu olnud. Järgnes legendaarne hommikusöök Rasputinis. Siis uitasime niisama ringi kuni kohtusime kohvikus soomlastega, kellest said meie kompanjonid. Üldiselt sain jälle kinnitust, et maailma on väike koht, kuna nad tundsid Pasi Rautiaineni ning rääksid neljakaid seiku ühistest ettevõtmistest omal ajal Soomes. Neid ma siinkohal ei avalda. Nad olid pärit Põhja-Soomest, kus vähe valget aega. Väga elavalt põhjendati meile, miks seal paljulapselised pered on (ka neil mõlemal oli oma 8 õde-venda). Kui küsida oma papsi käest, et miks meid nii kuradi palju peab olema, siis vastavat iga Põhja-Soome isa, et no mis siin pikkadel pimedatel õhtutel ikka teha, õhk on ka värske ja virgutav ning ega su emalgi viga pole...
Õhtul hängisime niisama ja vaatasime poistega jalgpalli. Ühel hetkel helistas Raul. Paraku olin mina hetkeks ära ja üks soomlastest vastas, öeldes, et mina ei saavat telefonile tulla, kuna pärast kehtunnist raundi olevat ma dushi alla läinud. Ja mõne aja pärast helistas ta jälle Raulile ning rõhutas veel, et meil oli kõva kahetunnine raund, aga ma olevat nüüd dushi alt tagasi ja ehk tahtvat Raul nüüd minuga rääkida. Igatahes tundsin Rauli hääles kerget nõutust. Vabanda, see ei olnud mõeldud nii ja tegemist oli sõbraliku naljaga :)
Jaa, tänud Moon, et meelde tuletasid. Tõesti oli nii, et koju sõites põikasime Jõgevalt läbi ja keerasime autoaknad alla, et HU koos oma depressiivsete Eesti väikelinnadega kõlada võiks. Ega me halva pärast, ikka on nii, et kui ise pulli ei tee, siis seda ei saa ka! Ja kui me Jõgeva Selveri tualetti tahtsime minna, siis selgus, et seal on ihukergendamiskabinet vaid invaliididele. Ilmselt oli see karistus tehtu eest.

Turbarappa

Nädalavahetus Turbuneemes. Laupäeval võtsime ette matka Viru rabas. Kes võttis kaasa ka õlled, kes ajas niisama läbi. Laudteid oli mitme kilomeetri jagu. Trippisime hanereas ja põikasime vahepeal taskutesse puhkama. Leidsime lihasööja taime, kes kahjuks meie peale vedu ei võtnud. Hängisime rabajärvede kaldal ja ronisime vaatetorni ka. Ott võttis järve kaldal sisse ka seksika Kylie Minogue posängi. Rabas kohtusime kamba skandinaavia turistidega, kes meid vist taarakottide ja särkideta meespere tõttu väheke imelikeks pidasid. Päris lõpuni me laudteid ei tallanud, ühel hetkel otsustasime off-roadi kasuks. Väsitav, aga tulime elusana tagasi.
Päris õnnetusteta nädalalõpp grüünes ei möödunud, nimelt õnnestus ära lõhkuda kraanikauss. Aga killud toovat ju õnne, või mis? Ka on teada ju, et kus häda kõige suurem, seal abi kõigem lähem. Seega võis vast päris kena vaadata olla, kuis kolm linnavurlesid täis autot Loksa Ehituse ABC ees kohad sisse võtab ja mõne aja pärast võidukalt läikiva kraanikausiga väljub. Aga uus kauss sai seina ja kõigil jälle tuju hea.
Pühapäeval iga-aastane Superstaari finaal minu juures. Arno ei võitnud, aga ega Janal ka häda pole.
Mina aga õppisin nädalavahetusel usinasti saksa keelt, aga see on juba teine jutt.

ERKI 08

Laupäeval leidis Irus Hawai Expressi logistikakeskuses aset järjekordne Erki Moeshow. Seekord "Vabadusmarss" egiidi all. Ligi 90 disainerit ja kolme tunni jagu kollektsioone. Uudne, futuristlik, lennukas. Muidugi mitte midagi päriselus kantavat, aga selles asja iva seisebki vist...Et oleks hästi haiklääss ja ahhetama panev. Igatahes oli selle kolme tunni jooksul vägagi palju vaadata, eriti kui Hanna oma nahakunsti kursusega üles astus.
Mood moeks, selles vallas olen ma nagunii nüri, aga mina kiidaks hoopis korraldajate nutikust. See, et ERKI ja Iru vahel pandi käima eribussid, oli vägagi kena idee. Ja see, et bussis sõitjatele ämbritäite viisi Vana Tallinna suveniirpudeleid jagati, oli ka tore. Kohe vägisi sunniti seda tarbima ja kes ei osanud sellele õpetati. Ja kui bussist maha saime, oli ka vahva vaadata, kuidas viimseni ülesmukitud-klanitud moehuvilised läbi killustiku tikk-kontsadel toimumispaika teed murravad.
Omapärane oli ka jagatava kava teostus. Sokipaar otse Suva vabrikust, ühes sokis esimese ja teises sokis teise vaatuse kava. Ja talla all kiri "Mul on suva, sul ei ole". Mingigi materiaalne mälestus.
Kõrvad olid lahkudes kõvast muusikast päris lukus, aga see-eest moelaks kauaks ajaks käes.

Antud foto minu lemmikkollektsioonist.

Ja autasu seekord Punnule, kes suutis jutu sees sõna "afterparty" kogemata "automaatseks paartiks" ümber nimetada. Ja tulemus on päris hea ja suupärane. Ehk levib see ka massidesse?