Mina pidu-sina pidu

Reedel võtsime suuna Tartusse Mooni kliendi sünnipäevapeole. Kutsel oli välja reklaamitud mojito ja bailatino stiilis kuum lõunamaa pidu. Juba tee peal oli mul hõbekett suust väljas, kuna mojito on mulle kui punane rätik härjale. Pidu toimus Väike-Lohkva külas, mida aga kaardile märgitud polnud. Tiirlesime oletatava koha ümber oma tund aega, pärast selgus, et olime vahepeal õite lähedal olnud, aga ikka keerasime teeotsas valesse suunda. Kohale jõudsime moodsa kolmetunnise hilinemisega. Kurgi- ja salatiladu oli stiliseeritud mõnusaks lounge'iks. Nüüd hakkas kiire teistele järele jõudmisega. Üks mojito teise järel ja nii see asi läks. Olgu öeldud, et tegemist oli ühtede ebaõnnestunumate jookidega minu elus (nii arvas ka 100% küsitletutest), aga kõik oli tasuta käes ja polnud aega viriseda. Minul kui kontvõõral oli eriti huvitav uusi inimesi kohata. Rahva seas liikudes, võis tunda endal pilke, mis mõtlesid, et huvitav, millist ettevõtet tema küll esindab. Esindasingi, ainult, et jalgpalli. Aga iga kord kui ma seda mainisin, tekitas see mõnusat elevust ja lõpuks olid kõik sõbrad, oled sa siis juurvilja- või jalgpalliinimene. Üles astus Eldorado, võtsin ka Tarvo Krallil püksisäärest kinni ja palusin luba poseerida. Luba anti. Tal olid jalas toredad karvased rohelised püksid, mida ta ise nimetas veel kasvavateks kurkideks.
Hommikul hotellis virgununa tellisime takso, kuna oli vaja peopaika tagasi sõita ja OMA AUTO ka ära tuua. Kui kompsudega taksost väljusime, avastasime, et värav, mille kaudu eile tulnud olime, oli lukus. Telefonikõnest peoperenaisele selgus, et tuleb minna hoopis teisest väravast, mille asukohast meil paraku aimugi polnud. Asusime ümber aiandi uitama ja sissepääsu otsima. Mingi ime läbi leidsime aiaaugu, või õigemini polnudki see aiaauk. Tundus justkui oleks aeda ehitades paar meetrit traati puudu jäänud. Tulemuseks kena avaus. Leidsime auto ka ülesse. Ilus punkt metsikule peole.
Edasi Anni juurde Tartu linna. Meid võtsid vastu korterinaaber Andre, tema pohmellis vaevlev sõber ja kiisu. Ka neil oli vist tore õhtu olnud. Järgnes legendaarne hommikusöök Rasputinis. Siis uitasime niisama ringi kuni kohtusime kohvikus soomlastega, kellest said meie kompanjonid. Üldiselt sain jälle kinnitust, et maailma on väike koht, kuna nad tundsid Pasi Rautiaineni ning rääksid neljakaid seiku ühistest ettevõtmistest omal ajal Soomes. Neid ma siinkohal ei avalda. Nad olid pärit Põhja-Soomest, kus vähe valget aega. Väga elavalt põhjendati meile, miks seal paljulapselised pered on (ka neil mõlemal oli oma 8 õde-venda). Kui küsida oma papsi käest, et miks meid nii kuradi palju peab olema, siis vastavat iga Põhja-Soome isa, et no mis siin pikkadel pimedatel õhtutel ikka teha, õhk on ka värske ja virgutav ning ega su emalgi viga pole...
Õhtul hängisime niisama ja vaatasime poistega jalgpalli. Ühel hetkel helistas Raul. Paraku olin mina hetkeks ära ja üks soomlastest vastas, öeldes, et mina ei saavat telefonile tulla, kuna pärast kehtunnist raundi olevat ma dushi alla läinud. Ja mõne aja pärast helistas ta jälle Raulile ning rõhutas veel, et meil oli kõva kahetunnine raund, aga ma olevat nüüd dushi alt tagasi ja ehk tahtvat Raul nüüd minuga rääkida. Igatahes tundsin Rauli hääles kerget nõutust. Vabanda, see ei olnud mõeldud nii ja tegemist oli sõbraliku naljaga :)
Jaa, tänud Moon, et meelde tuletasid. Tõesti oli nii, et koju sõites põikasime Jõgevalt läbi ja keerasime autoaknad alla, et HU koos oma depressiivsete Eesti väikelinnadega kõlada võiks. Ega me halva pärast, ikka on nii, et kui ise pulli ei tee, siis seda ei saa ka! Ja kui me Jõgeva Selveri tualetti tahtsime minna, siis selgus, et seal on ihukergendamiskabinet vaid invaliididele. Ilmselt oli see karistus tehtu eest.