Aasta vanemaks

Moonil täitus 24. eluaasta. Selleks puhuks võõrustati meid aiapeoga, kust ei puudunud tünnisaun. Mina ja Kaits olime haiged ja sellepärast mitte nii lahedad pidujõmmid kui muidu. Aga sauna võeti küll ja kohe mõnuga. Ei puudunud ka tänapäeval suhteliselt haruldane nähtus - kodukootud shaslõkk. Üks asi, millele ma tavaliselt kuigi suurt tähelepanu ei pööra, aga mis mulle seekord eriti silma jäi ja kuidagi üllatavalt palju rõõmu tegi oli see, et sünnipäevalapsele kingiti eranditult vaid kevadlilli. Selliseid lihtsaid ja vanakooli omi, mitte ülestuunitud ja kunstlikke nagu kombeks on. Tuli meelde esimene koolipäev.
Õhtu edenedes ja öö saabudes kolisime üle tuppa. Aitasin Moonil ka ette valmistada mängu, milleta lapsepõlves ei möödunud ükski sünnipäev - silmad kinni seotuna lõikad teiste juhendamist mööda niidi otsa seotud nänni. Nänni oli igasugust - veepüstol, mullitaja, hüppenöör, pulgakomm ja muidugi legendaarsed kalmaarirõngad. Loomulikult ütlesin ma Otile enne asja kallale asumist, et ainus mida ma ei taha on kalmaarirõngad. Aga nagu arvata, juhendas ta mind otse nende otsa ja kerge kääri tsakk-tsakiga olingi kalmaarisnäki omanik. Deem.
Õhtu kulmineerus aga magustoidu söömisega. Ka selleta ei toimunud lapsepõlves ükski Mooni sünnipäev. Põhimõtteliselt oli see nii kõva sõna, et just selle pärast ootaski iga Kaasiku tänava laps igal aastal Mooni sünnipäeva. Nüüd, aastaid hiljem sain teada ka magustoidu nime - Kanada magustoit. Võta näpust, kas sellepärast, et seal sees on vahukommid või mine tea. Aga igatahes maitses see nii hea, et polegi oskust seda kirjeldada.
PS! Jaan, mul on väga kahju, et ka Sina tervislikel põhjustel sellest osa ei saanud. Aga no mis sitasti, see uuesti, nagu me teame. Seega pakun välja, et äkki võiks Moon meid mõni aeg sellega uuesti kostitada......???