Tagatänava poisid

Eile Backstreet Boys Saku Suurhallis. Kunagistest iluspoistest on järele jäänud vaid hale vari, aga sellegipoolest oli nostalgialaks meeliülendav. Tõesti soovisin eile, et minu käsutuses oleks ajamasin. Siis oleks ma aja tubli 1995 tagasi keeranud. Vat siis oleks see olnud minu ja paljude teiste piigade elu suurhetkeks. Kui ma tol ajal oleks kuulnud, et bäkkarid Eestisse tulevad, oleks ma vist ära surnud. Üldiselt peegeldus 99% külastajate näol lause "kui ma tol ajal oleks kuulnud, et bäkkarid Eestisse tulevad, oleks ma vist ära surnud". Kõik olid vanu aegu meenutama tulnud.
Algus oli selline poolkõva, kuna esitati uuemaid lugusid, millest minul vanal inimesel enam aimugi ei olnud. Kaasa laulda ka ei osanud, niiet tekkis päris totter tunne. Üldiselt vaiksid enamiku suud. Ühel hetkel aga hakkasid asjad juba tuttavad ette tulema "I'll never break your heart", "Larger than life", "I want it that way". Ja kui siis "Everybody" lahti läks, viskasid huilates näppu isegi vanainimesed. Väärika punkti pani "The shape of my heart".
Tõesti ajamasinat oleks tarvis, siis oleks osanud veelgi rohkem nähtut hinnata. Ei, aga üldiselt bro üritus. Pärast seda tulgu või veeuputus. Kuigi kunagistest moosipoistest on saanud karvased ja kohati kerges ülekaalus pereisad-abieluinimesed, kelle jaoks sõna "boibänd" on kompliment, on tegu ikka päris armsate jorssidega.