Kallis kepp ja talvepäevad

Möödunud nädalavahetusel sai tehtud jalkaliidu tööka kollektiiviga järjekordne talvine väljasõit Võrru. Ütleme nii, et minu jaoks polnudki need teab mis talvised päevad. Suusatamas mina ja minu põhilised kompanjonid ei käinud. Küll aga möllasime ilu- ja teab veel mis protseduuridega. Põhiline aeg möödus nelja seina vahel. Aga mitte et see paha oleks. Ei, ei, otse vastupidi. Vedelat kraami voolas ojadena ja võibse oli mägedena. Pluss hää tuju ja seltskond. Seega, kallis sõber, olengi siia üles pannud mõningad paremad situatsioonifotod. Nii juhtub nendega, kes toas nelja seina vahel istuvad. Aga nagu näha võib see tore olla.
Lars õppis juurde toredaid eestikeelseid sõnu, muuhulgas sõnad lembeleil, kännuämblik... Sellest esimesest polnud ma muuseas enne laupäeva midagi kuulnud, niiet sain minagi targemaks. Frank pettus taaskord eesti köögis. Kas ikka leiab kinnitust tõsiasi, et eesti köök on halvem osa saksa köögist? Aga eesti jook on talle küll mokka mööda, jaa.
Siiski leidus ka neid, kes Kütiorus suusatamas käisid. Dima näiteks sai elu kalleima kepi, nii kallist keppi pole ta enne saanud. Murtud kepp maksis talle 200 EEK. Tõesti kallis kepp.
Kui ma täna Tõnu küsimusele, kas mina ikka õues ka käisin ja natukenegi Võro linna kaesin jaatavalt vastasin, sain aru, et olen veits üle pingutanud. Kas ma surnuaiast tulin mööda? Ei. Kas ma paarituhande aasta vanuseid kääpaid nägin? Ei. Aga Laane tänavale meie poolt rajatud minipitchi? Jälle ei. Oeh, siis sain aru, et ikka miskit pole näinud. Noh, minu jaoks oli õues käik poodi minekuga seotud, niigi tundus see kõnnitud maa ülekohtuselt pikk. Aga no eks järgmine aasta jõuab seda parandada.

Gurmaanid vol 2

Eile käisime Jaani pool kokkamas. See oli järjeks suvel läbi viidud türdukuteõhtule. Kaks korda aastas peab ikka sööma ribisid ehk roideid ehk ribe. Ainult selle vahega, et suvel saab neid grillida, aga talvel peab ahjuga läbi ajama nagu eile. Aga samas, minu jaoks vahet pole. Juba sõna ribi ajab mu pöördesse. Tõega, siin ilmas pole teist nii head sööki. Kahju jah, et seda vaid kaks korda aastas saab. Ma võin ära süüa neid isegi kilo korraga. Umbes nii sai eile ka tehtud. Siis kaovad piirid ja täiskõhu tunnet ei teki. Ja mida rohkem sööd, seda rohkem tahad. Muuseas kinnitas eile ka Jaan.
Ka küpsisekoogiga saime ühele poole. Meie Mooniga võtsime klassikaliste küpsiste kõrval toormaterjaliks kaasa kohupiima, kirsizeleega küpsised ja minu valikul grebi jogurti. Teadamata, kas need üldse küpsisekoogi sisse sobida võiks. Kui siis seda kõike kokku panema hakkasime, tuli meelde, et ehk peaks küpsiseid enne ka mahlas/piimas leotama. Aga mida polnud oli piim ja mahl. Kuid nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kaks apelsini pressiti toormahlaks ja Jaan üllatas omalt poolt Cointreau'ga . Pole parenat kooslust. Ja ootamatult tuligi välja tsitrusemaitseline küpsisekook.
Oivaline gurmeeõhtusöök polnud mitte ainult kõhukatteks, vaid sain ühtlasi vägagi erudeerituks. Moon ja Jaan naersid mind välja, kui selgus, et mul polnud aimugi, mis vahe on purustatud ja jahvatatud pipral. Nojah, tõesti polnud ma köögivõõra inimesena kunagi selle peale mõelnud. Oeh, nüüd tean, pluss kinnitas seda teadmist ka täna hommikul vaadatud kokasaade Parim Maitse. Siiani on tunne, et siin on mingi vandenõu ja kokkumäng. Kas see oli teie tellitud saade?

Eesti, Eesti, ela sa

Eile saatis meile jalkaliitu keegi Indrek Meelaku nimeline härrasmees Birma ajalehe, mis pühendas terve artikli Tarmo Rüütli Eesti jalkakoondise etteotsa määramise kohta. Kaasas oli armas kiri, kus härra Indrek soovis edu ja jõudu ning avaldas siirast heameelt, et isegi sellises kohas nagu Birma tuntakse huvi eesti jalkaelu vastu. Töö lendas käes kohe jõudsamalt ja terveks päevaks oli tuju hää.

Minu tänase õhtu suurimaks projektiks saab TAAVI EUROVISIOONILE!!!!! Aita mind, kallis lugeja. Siis saame pärast koos öelda TEHTUD!!!!