Kallis kepp ja talvepäevad

Möödunud nädalavahetusel sai tehtud jalkaliidu tööka kollektiiviga järjekordne talvine väljasõit Võrru. Ütleme nii, et minu jaoks polnudki need teab mis talvised päevad. Suusatamas mina ja minu põhilised kompanjonid ei käinud. Küll aga möllasime ilu- ja teab veel mis protseduuridega. Põhiline aeg möödus nelja seina vahel. Aga mitte et see paha oleks. Ei, ei, otse vastupidi. Vedelat kraami voolas ojadena ja võibse oli mägedena. Pluss hää tuju ja seltskond. Seega, kallis sõber, olengi siia üles pannud mõningad paremad situatsioonifotod. Nii juhtub nendega, kes toas nelja seina vahel istuvad. Aga nagu näha võib see tore olla.
Lars õppis juurde toredaid eestikeelseid sõnu, muuhulgas sõnad lembeleil, kännuämblik... Sellest esimesest polnud ma muuseas enne laupäeva midagi kuulnud, niiet sain minagi targemaks. Frank pettus taaskord eesti köögis. Kas ikka leiab kinnitust tõsiasi, et eesti köök on halvem osa saksa köögist? Aga eesti jook on talle küll mokka mööda, jaa.
Siiski leidus ka neid, kes Kütiorus suusatamas käisid. Dima näiteks sai elu kalleima kepi, nii kallist keppi pole ta enne saanud. Murtud kepp maksis talle 200 EEK. Tõesti kallis kepp.
Kui ma täna Tõnu küsimusele, kas mina ikka õues ka käisin ja natukenegi Võro linna kaesin jaatavalt vastasin, sain aru, et olen veits üle pingutanud. Kas ma surnuaiast tulin mööda? Ei. Kas ma paarituhande aasta vanuseid kääpaid nägin? Ei. Aga Laane tänavale meie poolt rajatud minipitchi? Jälle ei. Oeh, siis sain aru, et ikka miskit pole näinud. Noh, minu jaoks oli õues käik poodi minekuga seotud, niigi tundus see kõnnitud maa ülekohtuselt pikk. Aga no eks järgmine aasta jõuab seda parandada.