Päev

Mul pole tõesti sellist päeva olnud.

Hommik algab ebameeldivalt. Veel toibumata ja pisarais liigun Arena poole. Pilk langeb suurele surnud varesele keset teed. Kriipi. Tõstan pilgu vareselt ja ennäe, põõsas on liputaja. Ma ei jõua muud mõelda, kui et miks te minuga nii teete?!!!!

Kontoris läheb WC uks katki ja härra Eduard jääb sinna suure prõmmimise ja kobina saatel kinni. Miks te palun minuga nii teete, küsin ma?

Lõunapausi ajal tuleb boss ja ütleb, et vajab ruttu mu allkirja. Teesklen teadmatust, aga tegelikult tean väga hästi mis teoksil on. Koos allkirjastame töölepingu muudatuse palgatõusu osas. Mulle meeldib kui te minuga nii teete.

Mina Kerberos

Alljärgnevalt ettekanne minu aadressil, kui keeldusin Kallet koosolekuruumist välja kutsumast.


Tere Kalle !

Oled koosolekul. "Kerberos" kaitses väärikalt ja sind sealt saalist välja ei kutsunud. Uibokant kuskil loengus. Olin sunnitud sellise variatsiooni käiku laskma. Ole hea kasuta ka omi võimalusi.

Jaak

Kui väga midagi siis kõlla.



Ning alljärgnevalt üks aus ülestunnistus meie kliendilt, kes loobub oma naisele ostetud piletist ning otustab üksi Londonisse jalkat vaatama sõita.

Mu elukaaslane otsustas siiski jalgpalli asemel midagi muud teha. Ega see asi
meil ilmselt hästi ei lõpe.. Prioriteedid ja maailmavaated hakkavad kiiva kiskuma.

Pritni Spiers

Viimaste päevade märksõnaks on saanud "leave Britney Spears allone!" Oeh, tore on.

Kert hakkas väljastama ka päeva pifi preemiaid. Esimesena pärgas ta vastava tiitliga AS Roi sekretäri. Siis ettekandja Captain Flindis. Viimase vaatasin ka oma kriitilise pilguga üle. Käras küll. Algul tekkis ka väike vaidlus, et kas piff kirjutatakse B või P tähega. Ma arvan, et piff on ikka parem. Kui praegu antakse preemiaid välja suuliselt ja nii omavahel öeldes, siis on pikemas perspektiivis kavas laureaatidele tänaval juurde astuda ning ulatada neile sõnagi lausumata diplom ja selgitusi jagamata lahkuda. Sõnad on seejuures üleliigsed, sest diplom räägib iseenda eest.

Täna kolas ema jänesenahkset mantlit otsides mööda kahtlasi slaavi poode. Mina muidugi vihastasin ja püüdsin selgeks teha, et läheme ära, siin on venelaste kaubad. Isa tundis ennast minu steitmendist häirituna kuna mõistis, et ma õhutan rahvuslikku vaenu. Pärast tegi mulle konstruktiivse märkuse ning palus järgmine kord venelasliku kauba kohta sõna bütsantslik kasutada. Okei, teen seda.

Õpetuseks tulevastele põlvedele

Laupäeval vaatasime Hiiu pubis CRO-EST kohtumist Zagrebis. Mäng oli nagu oli, aga samas ma pole tõesti enne olnud tunnistajaks olukorrale, kui mängu esimesel viiel minutil määratakse meie vastu pennal, mille meie poiss ka TÕRJUB!!!!!! Ma polnud sellist joovastust kogenud oma kolm aastat, st ajast mil ise noorfanatina tribüünil istusin. Nüüd teen ise vastavat tööd ega tribüünile enam ei satu. Tegelikult on sellest kahju, ei saa kogeda neid tundeid, mis kunagi katuse ära viisid. Või no tegelikut kogen, aga teise nurga alt. Jah, nii oleks vist õigem seda nimetada.

Elus esimest korda kogesin ka kerget peapõrutust nagu perearst järgmisel päeval diagnoosis. Ei mäletagi millest või kuidas see algas, aga ühel hetkel tegime Oti ja Erikuga külakuhja (või üritasin mina neile seda teha?)Igatahes maandusin ühel hetkel sellili asfaldil. Prillid lendasid peast, Punnu korjas need paari meetri kauguselt üles. Terveks jäid. Õnneks, sest tegu pole just odavaima kraamiga. Prillid prillideks, aga mis sai minust? Endalegi üllatuseks jäin tervise juurde. Ja isegi nii tervise juurde, et hakkasin oma juhtumise peale irvitama. Tõusin püsti, rapsisin ennast puhtaks, veendusn, et ei jookse kusagilt verd ning trall võis jätkuda. Järgmisena leidsime ennast Buldogist. Aga siis käis nipsti! ja jõudis kätte tõehetk. Pea hakkas niimoodi valutama, et kui oleksin üksi olnud, oleksin kindlasti nutnud. Ja vat peas olid kaks rusikasuurust muhku. Siis oli asi otsustatud - koju. Kodus manustasin suure 400 Mg Ibumaxi.

Hommik oli normaalne. Päev isegi nii normaalne, et jõudsin külastada taasavatud Pääsküla poodi, mis paidevei oli väga huvitav ning käia Padise kloostri varemetes turnimas. Aga ühel hetkel tabas mind jälle reaalsus. Pea kumises, seista ei tahtnud ning tagatipuks algas ilge kaelavalu. Nojah, siis saingi teada, et traumad avalduvad tavaliselt paari päeva möödudes. Igatahes möödus mu järgnev päev voodihaigena.

Nüüd on möödas neli päeva. Käin tööl ja paistab, et on okei. Samas taban ennast pidevalt mõttelt, et kui margine oleks asi olnud kui see oleks lõpenud hullemini. Näiteks peahaavaga. Kujutlen vaimusilmas vaatepilti, kus pubi ees on vereloik ja mina tölledran seal kusagil....

Igatahes pani juhtunu mind asjade üle järele mõtlema ning muutis vägagi valvsaks. Edaspidi kui välja lähen, katsun asjad ikka enda jaoks läbi analüüsida, kas ja kuidas võtta ning millega ja kus see lõpeda võib....

Nädala Sirel

Meil pole majas sooja vett ega midagi, aga pesta tahavad ju kõik. Mulle meeldib minu bossi ätitüüd. Kui noortetreener sooja vett ja treeninguväärseid tingimusi nõudis, sai ülemus maha nädala Sireliga "Sõitku sitale ja loputagu rätikuga kaenlaaluseid."

Kalle läheb pühabal koondisega Makedooniasse. Meie Kerdiga jääme ootama lubatud:

1) värvilist traati
2) krõpsudega tosse
3) mullinätsu

Zenja Rahvuste Kairika maskotiks

Nädala häppeningina lõpetab Kivimäe saun, kust eile rattaga mööda sõites läbi kiviseinte kuulda võis, kuis saunalised sees vihtlevad.


Ja nädala mõttetera minu bossilt, kes pakkus, et Rahvuste Karika finaalturniiri vimplit võiks kaunistada pronksöö staar Zenja, kes esikaantelt tuttav R-Kioskist varastatud paki Libresse'i ning Sprite'ga.