Õpetuseks tulevastele põlvedele

Laupäeval vaatasime Hiiu pubis CRO-EST kohtumist Zagrebis. Mäng oli nagu oli, aga samas ma pole tõesti enne olnud tunnistajaks olukorrale, kui mängu esimesel viiel minutil määratakse meie vastu pennal, mille meie poiss ka TÕRJUB!!!!!! Ma polnud sellist joovastust kogenud oma kolm aastat, st ajast mil ise noorfanatina tribüünil istusin. Nüüd teen ise vastavat tööd ega tribüünile enam ei satu. Tegelikult on sellest kahju, ei saa kogeda neid tundeid, mis kunagi katuse ära viisid. Või no tegelikut kogen, aga teise nurga alt. Jah, nii oleks vist õigem seda nimetada.

Elus esimest korda kogesin ka kerget peapõrutust nagu perearst järgmisel päeval diagnoosis. Ei mäletagi millest või kuidas see algas, aga ühel hetkel tegime Oti ja Erikuga külakuhja (või üritasin mina neile seda teha?)Igatahes maandusin ühel hetkel sellili asfaldil. Prillid lendasid peast, Punnu korjas need paari meetri kauguselt üles. Terveks jäid. Õnneks, sest tegu pole just odavaima kraamiga. Prillid prillideks, aga mis sai minust? Endalegi üllatuseks jäin tervise juurde. Ja isegi nii tervise juurde, et hakkasin oma juhtumise peale irvitama. Tõusin püsti, rapsisin ennast puhtaks, veendusn, et ei jookse kusagilt verd ning trall võis jätkuda. Järgmisena leidsime ennast Buldogist. Aga siis käis nipsti! ja jõudis kätte tõehetk. Pea hakkas niimoodi valutama, et kui oleksin üksi olnud, oleksin kindlasti nutnud. Ja vat peas olid kaks rusikasuurust muhku. Siis oli asi otsustatud - koju. Kodus manustasin suure 400 Mg Ibumaxi.

Hommik oli normaalne. Päev isegi nii normaalne, et jõudsin külastada taasavatud Pääsküla poodi, mis paidevei oli väga huvitav ning käia Padise kloostri varemetes turnimas. Aga ühel hetkel tabas mind jälle reaalsus. Pea kumises, seista ei tahtnud ning tagatipuks algas ilge kaelavalu. Nojah, siis saingi teada, et traumad avalduvad tavaliselt paari päeva möödudes. Igatahes möödus mu järgnev päev voodihaigena.

Nüüd on möödas neli päeva. Käin tööl ja paistab, et on okei. Samas taban ennast pidevalt mõttelt, et kui margine oleks asi olnud kui see oleks lõpenud hullemini. Näiteks peahaavaga. Kujutlen vaimusilmas vaatepilti, kus pubi ees on vereloik ja mina tölledran seal kusagil....

Igatahes pani juhtunu mind asjade üle järele mõtlema ning muutis vägagi valvsaks. Edaspidi kui välja lähen, katsun asjad ikka enda jaoks läbi analüüsida, kas ja kuidas võtta ning millega ja kus see lõpeda võib....