Kultuurikilomeeter ja mõnda

Kultuurikilomeeter on kõige tööstusromantilisem kilomeeter Tallinna linnas. Omamoodi robustne ja ehmatavalt otsekohene, aga samas nii kutsuv. Sattusime sinna reedel, kui parasjagu olid töös merepäevad. Seal oli näha ja katsuda väga palju, aga see väärib omaette juttu. Täna pole selle jutu päev. Tänane kuulub nähtusele nimega katlaaed. Päris kilomeetri lõpus (või hoopis alguses, oleneb, kummalt poolt alustada)oli trellitatud värav, mis viis teadmatusse. Sees oli pime, näha ei olnud palju, ainult betooni ja mingit rada. Ainsaks vihjeks FB aadress seinal. Teadmatus jäi mõnusalt kripeldama. Õhtul õlleklaasi taga tegime kerge taustauuringu ja selgus tore tõsiasi, et see on meie tera. Alustasime von Krahlist. Seal oli asi suhteliselt vaoshoitud. Ühel hetkel kuulsin selja tagant tuttavat häält-Mattis-Sander. Polnud ammu näinud ja rõõm oli seega topelt. Mats andis meile paki vanakooli Priima sigarette. Tõeline rariteet, millest jätkus äratundmist ja sensatsiooni ka järgnevateks päevadeks. Aga see on jälle teine lugu. Kella kaheks laekusime kauaoodatud katlaaeda, kus lubati redistele diskot ja muid ebamaiseid(kaineid) naudinguid läbi öö. Kui läbi värava sisenesime, oli tunne nagu oleks sattunud kellegi tagaaeda. Palju polnud puudu küsimusest, kas ehk peaks ka jalast ära võtma või et ega siin koera pole. Kontseptsiooni poolest pakub katlaaed urbaniseerinud inimestele võimalust rajada kogukonna või oma tarbeks peenar, kus võib iga linnastunud, kuid hingelt rohenäpp istutada taimi või juurvilju. Üllas idee. See omakorda peaks aitama kaasa, et luua roheline kommunilaadne keskkond, mis on avatud headele mõtetele, rohelusele ja kultuurile. Atmosfäär oli tõesti müstiline. Vaatamata sellele, et oli pime ja nii mõneski kohas pidi pea käsikaudu edasi liikuma, oli olemine kuidagi turvaline. Sest teadsid, et niikuinii midagi juhtuda ei saa. Inimestest kiirgas sõbralikkust, istuti tule ümber ja lihtsalt oldi. Nii mõneski kohas olid sõnad üleliigsed. Kena, et igal soovijal on võimalus aia jaoks midagi ära teha, lahkelt kutsuti üles oksi korjama või kiike ehitama. Et sünniks tegu, millest saab kasu nii inimene ise kui kogukond.
Kultuurikilomeeter kogu oma müstilises sopilisuses on üks väärt ja avastamata koht kesest Tallinna linna. Üks pool sellest on füüsiline koos hoonete, rajatiste, varemete ja kõige sinna juurde kuuluvaga, teine ja vaat et olulisem, on vaimne laeng, mille Kilomeeter sulle nii kõvasti kuklasse lajatab, et see mõnu ei taha veel päevi hiljem ka üle minna.