Carmen

Ehk siis Bizet' operi kümnes lavastus Estonias. Oli veidi ootamatu, et muidu nii rangesse teemasse nagu ooper, oldi sisse pandud sõnaline dialoog. Seda polnud küll palju, aga see muutis asja kuidagi inimlikumaks või mõistetavamaks. Mulle on elevant kõrva peale astunud ja olen muidu ka selles vallas küllalt tume inimene, aga nii mõnigi viis oli väga tuttav. Ükskõik milline eluala ooperirepertuaarist muusikat laenab ja mistahes uuel ja kasvõi labasel viisil meile seda esitab, jääb see meelde ja tekitab äratundmisrõõmu. Kasvõi Carmeni aaria, mida sai (kui ma nüüd ei eksi) kuuldud kunagi isegi universaalpesuvahendi reklaamist. Aga seos seegi.
Ehk veidi rohkemgi kui muusikasse, süvenesin kostüümidesse ja karakteritesse. Õudselt võluv oli sigaretivabriku naiste lodev, kuid samas ülbe ja eneseteadlik olek. Väga ebanaiselikke istumispoose rõhutasid ajastutruud ja mängulised kostüümid, mis jätsid ometi fantaasiale ruumi. Lavakujundus ja valgus oli pigem keskpärane. Oleks millegipärast oodanud midagi ülemäära toretsevat, jäädi pigem reserveerituks. Aga see ei häirinud. Üldiselt vastas pakend sisule. Kiidan, aga kuna paratamatult on Nahkhiir (küll ooperett) lati nii kõrgele ajanud, siis on minu silmis selleni raske küündida. Eriti kiidan lõppu, muidu suhteliselt sulnis ja vaoshoitud tükk päädis tõsise veretööga ja seda eriti rõhutatult.