Reedel olen orav rattas ja hullumas. Siis teatab ülemus palgatõusust. Olen jälle tore.
Laupäeval leidsime end Lõuna-Eestist. Tore on olla ülemeelikus tujus, siidrivahus ja mitte teada, kuhu rattad sind täpselt viivad ja kus sa täna öösel magad. Mitte just tihti ei leia ennast juba kell üks päeval Tartust. Ja mitte tihti ei vaata alkash sind Comarketis ega teeni nädala parimat lausudes "rand ja mets on ilusaid naisi täis aga pootsmann magab ikka põõsas". Aitäh tundmatu alkash, tubli oled. Kuigi sa ei saa kunagi teada, et nädala kinni panid, mõtleme su pääle ikka ja jälle.
Varsti leisime ennast Võrust. Seejärel Setumaalt ning ületasime vargsi Vene piiri. Öö veetsime mõnusas telklaagris Värska lähedal. Ei ole vist haruldane, et kolm pealinna naist lähevad matkama, aga jätavad koju noa, sööginõud... Samas oli see tore, kuna nuga laenates kohtusime "naabertalu" poistega, kellest sai meie kambajõmmiks Rapla noormees Lauri. Sõi meie arbuusi, luuras põõsa taga ja kuulas muidu naiste jutte pealt. Ja hommik ei alanud mitte lõkketulel keedetud kohviga, vaid meikapiga. Päälinna naised, ma ütlen....
Edasi sai suund Põlvasse. Juks Siimu kodulinna. Juks Siimu kahjuks ei näinud. Siis Kanepisse. Järve kaldal tegime kena ja lookas lauaga pikniku. Mingil hetkel tulid suvalised venelased vabraga vett katsuma ja nillima. Soovisid prijatnava apetita, mis oli neist iseenesest kena, aga meiega siiski ei ühinenud.
Pühapäeva kohustuslikud peatused olid Sangaste, Taagepera ja tagatipuks Pärnu. Ütleme nii, et meie Mooniga saime küll oma ihad ja salasoovid rahuldatud. Mind viidi Pärnusse Pirni tänavale, kuigi pidime sinna pääsemiseks tegeme meeletult suure ringi. Mulle teevad rõõmu ka lihtsad asjad. Pirni tänava külastus oli igatahes minu jaoks kogu tripi highlight.
Ka Moon ei jäänud tühjade kätega. Tema salasooviks oli saada pildistatud heinapalliga. Tallinn-Pärnu manteel peatasime auto ning inglid kesapõllul pääsesid lahti. Moon oli igatahes rõõmus.
Kurvemini läks Punnuga. Tema sooviks oli poseerida koos "Poseidoni liiklusmärgiga". Nojah, see on selline märk, mis näitab, et sõidutee läheb kolmeks. Seda märki ei kohta Eesti teedel just tihti. Seega jäi Tallinn-Pärnu maanteel kahjuks asi ära ja Punnu ka tühjade kätega.
Oehh, ei tahtnudki tagasi tulla. Mis siis, et asjad olid räämas ja mudased, mis siis et aknad on udused ja mis siis et maakad on primitiivsed.
Täna avastan ennast jälle Ratest. Tänks jah.
