Naljaks kunst see kokakunst

Elu jooksul olen ainult paaril korral söönud restoranis toitu, mis on nii hea, et ajab nutma. Eile kogesin Fahles seda sama. Söödu ei tekita muud tunnet, kui et tahaks nutta. Hämmastav kunst ikka see kokakunst. Mõtlen, et milliseid ohvreid oleksin nõus tooma või millest igapäevasest ja iseenesest mõistetavast loobuma, kui ainult saaks selliseid asju tihedamini kogeda. Käiks nädal aega jala või ei peseks viis päeva juukseid? Täiesti valmis kaaluma...

Kas teie mehel esineb emakakadedust?

Nädalavahetuse olengute jututeemaks on olnud peamiselt emakakadedus. Väidetavalt on see psühholoogiline termin meeste kadeduse kohta, et naistel on emakas ja nad on võimelised lapsi sünnitama. Algul pani see teema mehi meie seltskonnas kukalt kratsima, pärast mõningast järelemõtlemist võeti rohkem sõna. Pigem väideti, et pole elu jooksul midagi sellist kogetud. Aga väitjateks olid mehed, kellel ei ole veel lapsi. Seega tahan endiselt siiralt uskuda emakakadeduse olemasollu ning sellesse, et teema kerkib isaks saades nende elus varem või hiljem ikkagi päevakorda. Kui mehed nüüd naistele ära panna tahavad, siis võib tõstatada teema peenisekadeduse kohta...
Ei, ma ei tegelenud nädalavahetusel ainult emaka- ega peenisekadedusega. Käisin Estonias balletiõhtul Tiit Helimetsa "Aega" vaatamas.
Aga tantsu ma siinkohal kahjuks edasi anda ei saa. Minge ise vaatama. Inimkeha võimed on piiramatud.

Kuidas trammis piletit komposteerida?

Neljapäeval sõitsin üle pika aja trammiga. Minu imestuseks pöördus minu poole noormees ja küsis, et kuidas ta peab pileti komposterisse panema. Kujuures tegemist ei olnud mitte kaasaegse elektroonilise masinaga, mida paljud siiani ühistranspordis võõristavad ja mille mitte kasutamise oskust ei saa pahaks panna, vaid soliidse ja vene aegse rohelise plastikust auguga. Vastasin, et pangu pilet mis pidi aga tahab. Ise veel mõtlesin, et mis planeedilt tema küll tuleb.

Kultuurikilomeeter ja mõnda

Kultuurikilomeeter on kõige tööstusromantilisem kilomeeter Tallinna linnas. Omamoodi robustne ja ehmatavalt otsekohene, aga samas nii kutsuv. Sattusime sinna reedel, kui parasjagu olid töös merepäevad. Seal oli näha ja katsuda väga palju, aga see väärib omaette juttu. Täna pole selle jutu päev. Tänane kuulub nähtusele nimega katlaaed. Päris kilomeetri lõpus (või hoopis alguses, oleneb, kummalt poolt alustada)oli trellitatud värav, mis viis teadmatusse. Sees oli pime, näha ei olnud palju, ainult betooni ja mingit rada. Ainsaks vihjeks FB aadress seinal. Teadmatus jäi mõnusalt kripeldama. Õhtul õlleklaasi taga tegime kerge taustauuringu ja selgus tore tõsiasi, et see on meie tera. Alustasime von Krahlist. Seal oli asi suhteliselt vaoshoitud. Ühel hetkel kuulsin selja tagant tuttavat häält-Mattis-Sander. Polnud ammu näinud ja rõõm oli seega topelt. Mats andis meile paki vanakooli Priima sigarette. Tõeline rariteet, millest jätkus äratundmist ja sensatsiooni ka järgnevateks päevadeks. Aga see on jälle teine lugu. Kella kaheks laekusime kauaoodatud katlaaeda, kus lubati redistele diskot ja muid ebamaiseid(kaineid) naudinguid läbi öö. Kui läbi värava sisenesime, oli tunne nagu oleks sattunud kellegi tagaaeda. Palju polnud puudu küsimusest, kas ehk peaks ka jalast ära võtma või et ega siin koera pole. Kontseptsiooni poolest pakub katlaaed urbaniseerinud inimestele võimalust rajada kogukonna või oma tarbeks peenar, kus võib iga linnastunud, kuid hingelt rohenäpp istutada taimi või juurvilju. Üllas idee. See omakorda peaks aitama kaasa, et luua roheline kommunilaadne keskkond, mis on avatud headele mõtetele, rohelusele ja kultuurile. Atmosfäär oli tõesti müstiline. Vaatamata sellele, et oli pime ja nii mõneski kohas pidi pea käsikaudu edasi liikuma, oli olemine kuidagi turvaline. Sest teadsid, et niikuinii midagi juhtuda ei saa. Inimestest kiirgas sõbralikkust, istuti tule ümber ja lihtsalt oldi. Nii mõneski kohas olid sõnad üleliigsed. Kena, et igal soovijal on võimalus aia jaoks midagi ära teha, lahkelt kutsuti üles oksi korjama või kiike ehitama. Et sünniks tegu, millest saab kasu nii inimene ise kui kogukond.
Kultuurikilomeeter kogu oma müstilises sopilisuses on üks väärt ja avastamata koht kesest Tallinna linna. Üks pool sellest on füüsiline koos hoonete, rajatiste, varemete ja kõige sinna juurde kuuluvaga, teine ja vaat et olulisem, on vaimne laeng, mille Kilomeeter sulle nii kõvasti kuklasse lajatab, et see mõnu ei taha veel päevi hiljem ka üle minna.

Carmen

Ehk siis Bizet' operi kümnes lavastus Estonias. Oli veidi ootamatu, et muidu nii rangesse teemasse nagu ooper, oldi sisse pandud sõnaline dialoog. Seda polnud küll palju, aga see muutis asja kuidagi inimlikumaks või mõistetavamaks. Mulle on elevant kõrva peale astunud ja olen muidu ka selles vallas küllalt tume inimene, aga nii mõnigi viis oli väga tuttav. Ükskõik milline eluala ooperirepertuaarist muusikat laenab ja mistahes uuel ja kasvõi labasel viisil meile seda esitab, jääb see meelde ja tekitab äratundmisrõõmu. Kasvõi Carmeni aaria, mida sai (kui ma nüüd ei eksi) kuuldud kunagi isegi universaalpesuvahendi reklaamist. Aga seos seegi.
Ehk veidi rohkemgi kui muusikasse, süvenesin kostüümidesse ja karakteritesse. Õudselt võluv oli sigaretivabriku naiste lodev, kuid samas ülbe ja eneseteadlik olek. Väga ebanaiselikke istumispoose rõhutasid ajastutruud ja mängulised kostüümid, mis jätsid ometi fantaasiale ruumi. Lavakujundus ja valgus oli pigem keskpärane. Oleks millegipärast oodanud midagi ülemäära toretsevat, jäädi pigem reserveerituks. Aga see ei häirinud. Üldiselt vastas pakend sisule. Kiidan, aga kuna paratamatult on Nahkhiir (küll ooperett) lati nii kõrgele ajanud, siis on minu silmis selleni raske küündida. Eriti kiidan lõppu, muidu suhteliselt sulnis ja vaoshoitud tükk päädis tõsise veretööga ja seda eriti rõhutatult.

Nädala parim

"Parem see mittemõjumise ülekas, kui aksi liigse mõjumise ülekas", teab Diana energiajoogi üledoosi eelist alkoholi ees.

Telliskivi Rock

Täiesti ootamatult juhtus reedel nii, et sattusime Telliskivi Loomelinnakusse Telliskivi Rockile. Pole just lihtne koht ja kuigi rokkmuusika ning selle inimesed ei kuulu minu igapäevamenüüsse, polnud infiltreerumine raske. Võtsime kõike, mida Telliskivil meile pakkuda oli ning seda ilma igasuguste süümepiinadeta. Ootamatud plaanid, mis viivad sind ootamatutesse kohtadesse võiksid tihedamini tekkida. See selleks, minu mõtteavalduse ajendiks on aga paradoks, mida tahan lugejaga jagada. Telliskivi teadagi on robustne tööstuslinnak - betoon, rõsked seinad, gräffiti, kanepilõhn. Selle kõige keskel peitis ennast kõigi naiste õudusunenägu ehk unisex wc. Kuna sai manustatud õlut, siis paremagi tahtmise juures ei pääsenud ühel hetkel faktist, et peab võtma suuna mainitud kohta. Algul valdas mind hirm. Kujutasin elavalt ette, mis mind seal ees ootab. Lõin kiirelt sõjaplaani, kuidas võimalikult väheste moraalsete ja füüsiliste kahjudega ning kerge tundega olukorrast võitjana väljuda. Tegutseda tuli kiirelt ja vahendeid valimata, mõeldes, et pärast mind tulgu või veeuputus. Suur oli minu üllatus, kui pärast järjekorras kannatamist nimetatud boksi sisenesin. Kuigi oli pime, oli kõik uskumatult puhas. Tollel hetkel valitses mind tahtmine kallistada ükskõik millist järjekorras taaruvat ebakainet rokkimeest ja tänada teda kui kogu meessoo esindajat, et nad naistega nii säästvalt käitunud on, võimaldades neil omi asju nii puhtalt ja muretsemata ajada. Sattusin nimetatud asutusse õhtu jooksul veel teinegi kord ning ka siis ei olnud olukord oluliselt halvenenud. Kõik oli inimlik, asjad said (mugavalt) aetud, polnud vajadust ebainimlike akrobaatiliste pooside järele.
Näed, rokijutust sai nüüd küll sujuvalt vetsujutt, aga minu jaoks on tegemist millegi märkimisväärsega. Ma ei teagi kuidas seda kokku võtta või selgitada, võibolla kõlbaks siia ütelus, et raske õppustel ja kerge lahingus?