Eesti matus

Eesti Draamateatris näidati (üle pika aja?) "Eesti matust". Üsna muhe vaatamine. Päris mitmes kohas tekib selline eestlaslik äratundmisrõõm, kohati ka piinlik äratundmisrõõm asjade üle, mida vabatahtlikult endale tunnistada ei taha. Ehk siis ühe perekonna ja kodutalu stoori. Matus, mis toob sugulased kokku ja tõstatab tahes-tahtmata küsimuse, mis saab majast, maast ja muust varanatukesest, mille edasisest käekäigust on igalühel oma arusaam. Ja loomulikult ka isiklik huvi. Need on nii elulised teemad, nendega puutume elus varem või hiljem nii ehk naa kokku. Ühesõnaga, koputab natuke südametunnistusele, paneb mõtlema raha ja emotsionaalsete pereväärtuse üle. Toredad karakterid, veidi ullikesed igaüks oma nurga alt, aga kokkuvõttes heatahtlikud. Head kodumaised näitlejad, sobiv vaatamine teisepäeva õhtusse. Asi on nii lihtne, et pikem jutt oleks siinkohal üleliigne.