2012

Ma olen närb kinoskäija, aastas paar-kolm korda. Eesti filme muidugi jumaldan, aga neid näidatakse harva. Neljapäeval juhtusin 2012 esilinastusele. Õudukaid ei käi ma kinos põhimõtteliselt vaatamas. Tähendab, tahaksin küll, aga mul on paratamatu omadus kinos ootamatute kohtade peale võpatada ja alati on sellepärast piinlik. 2012 oli muidugi teisest puust, katastroofifilm, aga sellegagi seoses olid mul omad kartused, et äkki paneb toolil ehmatama. Ei pannud, õnneks. Huvitav vaatamine, peab tunnistama. Eriefektid ja puha. Juhtusin ka kriitikat lugema ja asi, millega 110% nõustun on see, et ilgelt ära on tüüdanud need viimase hetke pääsemised. See ei ole lihtsalt enam in. Pole võimalik, et peategelane ükskõik mis kuradi uppumise, plahvatuse, maalihke või teab veel mille eest alati ära saab. Sellest on juba kõrini. Ausalt öeldes oleks asi palju usutavam, kui nimitegelane sureks maailma päästes. Praegu ei tekitanud John Cusacki "kangelaslikud" püüdlused minus mingit pinget ja kaasaelamist, häirisid hoopis. Ja liiga palju toodi sisse sellist kulunud ühe perekonna ninnunännut. Rohkem keskendumist inimkonnale tervikuna, palun. Mind tõmbasid märksa rohkem kaasa vene maffiabossi ja tema sulase Johan Urbi kehastatud Sasha tegelaskujud. Lõpp oli niigi teada, perekond saab kokku ja kõik on jälle roossamanna. Sellepärast oleksin ma oodanud filmitegijatelt hoopis mingit twisti või krutskit tegelaste saatuses, et kordki teha asja vaataja jaoks põnevaks. Lõpp ei pea alati ilus olema. Palju rohkem oleksin ma tahtnud näha uues maailmas vene miljonäri, tema noort pruuti ja Johan Urbi.
Krutskeid ei saanud, lõppes läägelt, aga sellele vaatamata jäi suhu päris mahe maik. Võib vaadata küll.