Nahkhiir

Kolmapäeva õhtu veetsin Estonias Nahkhiire pearoovis. Olin vaimu valmis pannud kolmetunniseks ooperetiklassikaks. Seda aga ei saanud. Üllatuslikult sai hoopis üle vindi keeratud näitemängu, vürtsitatud ohtra alkoholipruukimisega ja seksiseiklustega. Väga julge lähenemine. Pidujanust, magusast kättemaksust ja kellegi teisena esinemisest saab koomiline virrvarr, milles lõpuks saab süüdistada mitte inimest ennast vaid shampanjat. Naudingutele orienteeritud ühiskonnale, kes ei muretse homse pärast on see ainus vabandus. Shampanja kaela saab asjada kõik patud ja väljuda mängust igasuguste süümepiinadeta. Nihkes dekoratsioon ja kaldpinnale pandud solistid mõjusid mõnusalt absurdselt ja irooniliselt.
Saali keskmine vanus oli tubli 65. See seletab ka asjaolu, miks oli siit-sealt kuulda rahulolematust ja aplaus jäi pigem keskpäraseks. Tuldi vaatama ajatut klassikat. Saadi maitsetu ja maitseka piiridel mängiv tänapäevane etteaste, mis vähemasti allakirjutanu arvates lõpuks vägagi värvika asja kokku andis. Aga eks kõigil ole oma arvamus. Minu kõrval istuv vanadaam arvas koguni, et kui Strauss seda näeks, keeraks ta hauas ka ringi. Jah, sellega nõustun.
Juhuslikult sattusime istuma Michiel Dijkema selja taha. Lavastaja vaatas asja viimast korda kriitilise pilguga üle ja tähelepanekuid, mida ta oma ees istunud assistendile tegi, oli arvestades sellega, et esietenduseni oli jäänud üks päev, tõesti palju. Põnev oli teda jälgida, zestid ja emotsioonid rääkisid palju.