Ajas tagasi

Olen pohmellis ja väsinud, aga eilne läks küll asja ette. Elo soetas pärast kahe aasta pikkust otsimist korteri. Tõeline stalini-aegne maja kõrgete lagedega ja mõnusalt sopiline. Pärl igas mõttes. Elamine tuli koos mööbli ja absoluutselt kõige muu mõeldava pudi-padiga. Talgukorras läksime elamist tühjaks tegema. Avastamisrõõm ja sellega kaasnev adrenaliin olid mõõtmatud. Välja tuli kogu vene kirjandusklassika, näiteks Puskin, eesotsas Jevgeni Oneginiga. Köögist sekka paremaid lauanõusid, serviise, söögitarvete komplekte. Paljud tarvikud tekitasid mõnusa nostalgiatunde, kuid oli ka atribuutikat, mille eesmärgist aimugi polnud. Selleks tulid appi vanema generatsiooni teadmised. Üheks leiuks oli kühvel, millele laualt saiapuru pühiti. Uskumatu kasutusega asi, aga ilus nägi välja küll. Koos oli üle kümne inimese, igaüks toimetas nagu oskas. Levis mõnus naftaliinilõhn, kuna suutsime portsu naftaliinitablette koridoripõrandal puruks tallata. Asjad said lõpuks kottidesse-kastidesse, aga nende kõigi äravedamist on raske ette kujutada. Õhtu päädis seljanka ja viinaga. Supitaldrikuid asendasid leitud nõukaaegsed kohvitassid, aga viina joodi kristallpokaalidest. Kustutasime tuled ja küünlad pandi põlema. Supp oli pärast sellist avastusretke väga fain ja viin maitses liigagi hästi. Laua ümber oli hea unistada. Istunuks nagu ajakapslis. Aga pikk tee on minna.