Ürgmees

Reedel vaatasime Vene Kultuurikeskuses "Ürgmeest". Naised ja mehed on oma maailmates nii erinevad ja neid kahte maailma ühtseks kokku siduda ei saagi. Ja pole vajagi. See teebki elu põnevaks. Oleks ikka igav küll, kui kõik oleks ühe puuga löödud - ei oleks kellegi kallal iriseda. Ja samamoodi oleks igav kui keegi peldikus lehte ei loeks ega oma musti sokke vedelema ei jätaks. Maailm oleks liiga pedantne ja steriilne paik. Naistel on kiiksud ja meestel ka, nende talitsemine ja teatud määral raamidesse surumine annabki mängule ilu. Mulle väga meeldis, et Jan Uuspõld seda kõike meile selgeks tegi. Polekski kedagi teist paremini ette kujutanud. Mine vaata ära, veel jõuad.

Eile vaatasime Anne Veski kontserti, mis oli Tallinna Linnahallis üles võetud 1993 aastal(vist). Anne laulud tulid kahjuks kõik lindilt, see võimaldas diival muuhulgas tantsutaktis agaramalt vehelda. Pärast küsis Urmas Ott Annelt, kas tema jaoks oleks probleem anda kaks sellist kontserti päevas. Loomulikult vastas diiva eitavalt. Nojah, kindlasti on tal õigus, kuna häält ju kulutama ei pea. Ainsad, kes oma palga auga välja teenisid, olid kaks üliaktiivselt rassivat tantsupoissi, kes saatsid diivat (erinevaid modernkostüüme kandes ja higist leemendades) igal laulul. Kaks kontserti päevas oleks viimaste jaoks ilmne liig. Ka oli põnev vaadata, kuis Annele alguses vallatute lokkidega shinjoon pähe tõmmati. Järgmise seti algul oli see juba Reet Oja peas.