Onnea vaan

Punnu sai jälle aastakese vanemaks ja ühendas sünna ja soolaleiva uues Stroomi kodus vägevaks piduks. Ruumi oli küll, aga istekohta nii paljudele külalistele uues kodus küll kohe võtta ei olnud. Aga nagu teada, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Ja nii oligi, et Tähetornist tulles pakkisime auto pagassi tumbasid täis. Ja kui kohale jõudsime, oli igalühel peale kingituse ja lillede kohustus üles tassida ka tumba. Selline enträänss pole just igapäevane.
Jõuluajal jäid meil Punnuga kingitused ajapuuduse tõttu vahetamata. Kogu aja olid nad meil olemas ja ootasid oma hetke. Sõbrapäeval ka ei jõudnud vahetada. Ja nii saigi minu jõulukingitusest sujuvalt sünnipäevakingitus! Kõigest neli kuud hiljem. Ja nii leidsidki ahjuvorm, pajakindakomplekt ja toores jahutatud broiler (ostetud eile, mitte jõulu ajal) koha Punnu uues köögis. Ja mina sain sünnipäevalapselt vastu (suht ebatavaline, et hällilapselt kinki saad) vannilina ja kruusi, mis loomulikult leidsid koha Punnu köögikapis ja kummutis, sest hakkan Stromkalt ennast tihti leidma. Ainullt hambaharja pean ise juurde tooma.
Sõime ja jõime ja pidasime kõnesid. Üle pika aja olid kõik kokku tulnud. Kõnesid saatsid ovatsioonid, keegi väitis, et kõrghetkel oli naaberkorterist ka manitsevalt seinale koputatud. Võimalik täitsa.
Kui lahkuma sättisime, pani Kaits nädala parima lausega:" Grab a tumba and let's go!"