Saame jälle kokku

Kokkutulek oli suurepärane. Esmalt saime kokku koolis, kus suurelt ekraanilt võis näha aulas toimuvat. Siis mõistsin, et 21. sajand on jõudnud ka meie väikesesse kooli. Milline rõõm! Kohal olid tegelased linnaosa valitsusest ja muidu prominentsed persoonid. Jagati igasugu sürpriise ja tänusõnu nagu aktusel ikka. Kella kuuest läks lahti trall Glehni lossis, kuid enne seda tegime Maire, Margiti ja Kairega väikesed tervitusnapsud Margiti vanematekodus. Sinna sõitsime Margiti autoga, kus viimane tutvustats meile uut ja väga head artisti - Päris Anny. Soovitan soojalt, vaata lisa ka www.parisanny.com. Uskumatu, ma polnud Margiti majas oma kümme aastat käinud. Kõik oli suhteliselt endine, isegi spanjel Bill oli elu ja tervise juures. Nelja peale lahendasime kaks pudelit Pässa poest haaratud shampanjat. Siis pani Margiti isa autole hääled sisse ning õige pea leidsime ennast Glehni lossist. Inimesi oli mitusada. Väga põnev oli ringi liikuda, kuna nägid et kõik sind vaatavad ja mõtlevad, et huvitav mitmendast lennust tema siis on... No ja ise muidugi käisid samasuguse mõttega ja passisid samamoodi. Ehedeks näiteks oli seik garderoobis. Olime naistega just maabunud ning otsisime kädina saatel nagi oma mantlitele, kui kaks vanemat härrasmeest meie poole pöördusid ja kukkusid ahhetama, et kas tõesti on nii noored neiud ka meie kooli vilistlased. Vastuse peale, et juba seitse aastat, jäid onudel suud lukku.
Siis oli Mairel ja Margitil aeg teha taaskord kohustuslik avaetteaste koori koosseisus. Ei teagi, mida või millest nad laulsid, oli tegemist ümberringi uudistamisega. Pärast etteastet avanesid Margiti rahakotirauad ning shampa joomine jätkus. Kohtusime klassijuhatajaga ja haarasime ka tema kaasa. Ühel hetkel karjatsin ja küsisin ühe noormehe poole vaadates, kas see on tõesti Märten!!??? Oli küll. Märten õpib Tartus, tal on pikad juuksed ja kõigi eelduste kohaselt saab temast kirjanduskriitik. Selles, et maailm on väike, veendusin taaskord päris kindlalt. Mingil hetkel astus minu juurde noormees, kelles tundsin ära Neeme, kellega kevadel koos Egiptuses sai käidud. Tuli välja, et ta on Margiti abikaasa lapsepõlvesõber.
Mingil hetkel astus üles bänd, kes laulis "Grease'ist" ning Elvis Presley sulest tuntuks saanud lugusid. Siis polnud enam vahet, kas sa oled vana või noor, oma või võõras, igatahes läks selliseks tantsuks, et mul polegi sõnu selle kirjeldamiseks. Igasugune ajataju kadus ära. Õhtul leidsin ennast jutlemas inimestega, keda nägupidi juba aastaid tean ja kes ka mind teadsid, kuid kellega me koolis kunagi ei suhelnud.
Kui lahkumiseks läks, kuulsime õues kuidas nii mõnigi ebakaines olekus (?) vilistlane kaaslastega oma vanu asju klaaris. Samas polnud see selline vihane klaarimine, pigem sõbralik-õpetlik klaarimine. Ei oska seda nimetada teistmoodi. Oli ka neid, kellel jalg õues jää peal alt ära kadus ning kes ennast seeläbi kusagilt võsast leidsid. Ah, ei läinud neid püsti aitama, takso tuli....