Üllal eesmärgil annetatud raha?

Nädalavahetusel külastasime Lauluväljaku ruumes üritust nimega Staariturg. Mis paraku polnud küll oma nime vääriline. Ürituse alla oli pandud magama palju head tahet ja toredaid mõtteid, ilmselt samapalju ka raha, aga millest puudu jäi oli reklaam. Ja nii juhtuski, et kell 7 patseerisime suures saalis, kus ainult sulle isiklikult (kuna seal polnud kedagi teist) laulis meelashäälne Blacky. Ja letid olid lookas. Ühe külastaja kohta oli umbes kümme müüjat. Vägisi tekkis tunne, et oh mis te nüüd minu jaoks siin vaeva näete. Ikkagi oli kõle, sest suurtes ruumides kajas ja lettide vahel huilgas tuul. Ühtäkki hakati oma pille kotti panema ja lette kokku korjama, sest peale minu ja Raily polnud midagi kellelegi müüa. Ja seda kolm tundi enne väljahõigatud aega. Ütleme nii, et lõppude lõpuks meil vedas - hilpe kasti ladunud müüa hüüdis meid veel sorima, sest kastis olevad hilbud oli ta nõus ära andma 5 EEK tükk. Burberry kashmiirist pluusist ei osanud ma algul suurt midagi arvata, sest see mudel tundus 90ndate kollektsioonist. Siin mõtlesin, et kurat, viie eeguga ei saa ikka muidu peksa ka ja nüüd pakutakse ehtsat Burberryt. Ostsin ära. Siis määriti mulle 75 eeguga pähe Moschino müts. Ei ole küll kindel, et see mulle parim valik oli, aga ehk kõlbab kinkimisekski, mõtlesin. Lõpuks lahkusime suurte kottidega ning uksegi juures pakkus proua asju lausa tasuta võtmiseks, peaasi, et lahti saaks.
Garderoobis rääkisid noormehed, et nagid mahutavad vaid 800 mantlit ning hommikul oldi neile sõnad peale loetud, et katsugu nad need massid ikka kuidagi ära mahutada, kui vaja pressigu peale, sest kõik soovijad on vaja vastu võtta. Üllatus, üllatus meie mantlid osutusid seal ainukesteks, poistel oli lausa nii igav, et nad olid lahkesti nõus sulle selle ka selga aitama.
Lugesin lehest, et üritus kokkus haledalt läbi ning ka oksjonile pandud kleitidele, sealhulgas proua Ilvese, Katrin Siska ja Annely Peebo omadele, ei tulnud ühtegi pakkumist.
Ainus millest mul põhimõtteliselt kahju ei olnud, oli 75 eegune sissepääs, mis läks sünnitusmaja toetuseks. Hmm, kui muidugi läks, arvestades korraldaja ilmselgeid miinuseid....
Pärast sellist võltsglamuuri elamust võtsime venelaste putkast rotikebabi saiu ja nautisime tagasipöördumist normaalsesse ellu, sest see mis just juhtunud oli ajas katuse sõitma. See rotikas kebab mõjus vägagi lõõgastavalt ja reaalsustaju jõudis koju. Oh, miks küll need laadad ja turud?

Ja nädala moenõuanne seekord Otilt, kes soovitas oma nõutul kaasal jõulupeol riietuda pidulikult ja poolpohhuilt.