Oh juuluaeg, oh juuluaeg

Kolmapäeval tegime jalkaliidu jõule kreeka moodi. Ristiinimese kombel söödud-joodud, võtsime ikke suuna Hunti. Tegime pisukese tutvumisõhtu Larsiga. Paistab, et juba talle meeldib siin. Kindlasti, kui tegemist on meiega. Mingil hetkel on Nempsil aeg lahkuda Ollika suunas, ikka vanade pruutide sünnipäevale. Nemps tõuseb lauast, peidab siidriklaasi hõlma alla ja läinud ta ongi. Aga mitte kauaks. Mõne hetke pärast on Nemps tagasi. Olevat näinud ülesvuntsitud presidendipaari pidusse suunduvat. Kui on president, siis on ka auto, mõtleb Nemps. Ja juba on Nemps keset Pikka tänavat auto otsas poosetamas ja pildistamas. Ei jää palju puudu, et siidriklaas leiaks kena koha auto katusel. Ega jää ka palju puudu, et Nemps uksi kangutaks, puhumaks muhedat juttu autojuhiga. Aga õnneks seda siiski ei juhtu. Ja õnneks ei jõua autojuht ka vihastuda ega turvatiimi kohale kutsuda. Mine jah pärast kusagile kesklinna politseijaoskonda Nempsi välja lunastama.
Õhtu lõpeb ülemeelikus, kuid siiski viisakas meeleolus tunde hiljem. Selleks ajaks saab Lars toredad tuleristsed eesti ööelus. Welcome to Estonia.