Kirjad inglile

Kui nüüd päris aus olla, siis on mul selle filmi kohta väga raske midagi öelda. Tõega, see oli minu jaoks liiga keeruline. Aga rõhutan siinkohal, et see on puhtalt minus eneses kinni. Ju olen liiga rumal. Jah, seda küll, et nähtu mind puudutas. Kinost väljudes oli suhteliselt sant tunne. Kuigi ma nähtut lahti mõtestada ei suutnud, sain aru vähemalt sellest, kui lootusetu ja rõhuv kõik oli. Tõnu Oja kehastatud Afganistaanist saabunud ja moslemiusu omaks võtnud mees jõuab tagasi Eesti väikelinna, mis on tõeline urgas. Juhtivad positsioonid on naiste käes. Ta on siinses elus nagu võõrkeha, ega suuda endale kohta leida. Nii emotsioonaalses kui füüsilises mõttes on ta domineerivatele naistele kerge saak. Ta on nõrk ega suuda enda eest seista. Kõik toimub automaatselt. Naise ja tütre otsingud ei vii kuhugi (?)Vähemalt mind suutis näitlejatöö veenda. Tüüpiline eesti filmile omane veidi koomiline aga valus absurdsus, seda näiteks Katariina Unt(endine Lauk)psühhiaatrina. Või Roman Baskin vaimuhaigla patsiendina, kuigi roll oli imepisike. Ja siis muidugi Tõnu Oja ise J.J. Kirotajana, kes oma lootusetuses pani kaasa elama. Ühesõnaga, kuna süzeeline virvarr jäi mulle üldjoontes arusaamatuks, siis vaatasingi rohkem üksikuid karaktereid. Kuna film peaks puudutama, siis puudutas see mind vähemasti selles osas. Asi seegi.