Avapauk kultuuriaastale

Aasta on kulgenud üldjoontes edukalt, kuid mitte nii töökalt, kui ma lootsin. Tuleb töiselt väga raske aasta, tahaks kohe kätt külge panna ja rabama hakata, aga veel on vara. Ja suht nõme on mõleda, et oled valmis sellesse sukelduma ja rapsima, aga lihtsalt veel ei saa. Ning kui see tuleb siis kõik korraga. Elagu Eesti jalgpall 100!

Endalegi üllatusena olen alates detsembrikuust kultuurilainel. Ma pole aastaid raamatuid lugenud, aga nüüd lõpetasin Eesti ajaloo albumi Mart Laari sulest, pluss lõppes "Mees kes teadis ussisõnu" Kiviräha poolt. Viimasega olin mitu aega hoogu võtnud, aga eks jõuluvana teadis seda ja tõi mulle selle koju kätte. Väärt lugemine. Ja sellest saaks suurepärase eesti filmi. Juba esimestel lehekülgedel hakkab mõte tööle. Aga samas oleks selle teostamine ikka väga keeruline, müstiline ja midagi Härri Potteri sarnast tuleks. Kuna selle tegelaskujud ja situatsioonid oleksid nii ulmelised, siis ei saaks seda arvuti abita teostada. Ja arvutiga tehtud asjad on teadagi kräpp, niiet jääb ikka vist ära. Aga sellest saaks kindlasti läbi aegade kalleima kodumaise linateose. Jään huviga ootama, kas keegi teine ka kunagi reaalselt selle mõtte peale tuleb.

Eile Estonias "Minu veetlev leedi". Igaks juhuks vaikin ega kommenteeri siinkohal. Tõlgenda seda umbes nii, et kui sa ei taha tütarlapsele öelda, et ta on kole ja sõnad hoopis, et "neiu te olete huvitav".

See-eest ootavad 28. jaanuaril No99 "Garjatshie Estonskie Parni" ning 2. veebruaril K. Sarve "Rambo". Krt, ma poleks isegi arvanud, et kultuuri peale nii tubli osa oma palgast magama panen, aga elu näed on täis üllatusi.