Juuluime

Uhtõõ, töised tulevad need juulud siiski. Aga pole hullu tegelt, töö teeb rikkaks ja ilusaks ja edukaks ja targaks ja teab mis kõik veel.

Rehepappi loen ka hetkel. Mul pole vist kunagi varem ühegi raamatuga nii olnud, et ei taha seda mitte käest panna. Rehepapiga on just sellised lood. Liiga põnev, et teha paus ja jätta järgmine peatükk hilisemaks lugemiseks.

Remont võtab ilmet. Vanale voodile andsin jalaga ja ostsin sukasäärde kogutud papi eest oma magamistuppa diivani. Algul kartsime, et ei saa jaanidekski ühele poole, aga õnneks nüüd on juulud käes ja asi edeneb. Elamise kujundasime 18. sajandi stiilis. Ilmekamaks ja magusamaks näiteks on puhvetikapp ja sohva, igati kohase nimega "Versailles". Jama oli selle tuppa saamisega, aga vaev oli seda väärt. Ja loomulikult ei suutnud ma ostmata jätta jalapinki. Täiesti minu moodi, osta kasutu, kuid toreda see-eest toreda välimusega asju. No igatahes koerale meeldib sinna küll jalga toetada.

Juulud tõotavad söögi-joogipoolise suhtes karmid tulla. Saime Kaiga jutule, et ta võtab siiski ette viskikoogi (!) valmistamise. Kook, mille valmistamiseks kulub liiter viskit. Pluss muud jõulupärast nänni. Pole mitte lihtne söök. Hakatakse valmistama juba paar nädalat enne juule. Igatahes võtsime emaga vaevaks kakku oma silmaga kaemas käia. Pindalalt pole ehk suurem, kui tavaline vormi sees tehtud kakk, aga massi on see-eest 7 kilo (!) Sest kogu kraami annab ehk kokku vajutada, aga mass jääb ju samaks. Ma ei jõua ära oodata, millal kakku mekkida saaks. Isegi kui see ei osutu teab mis maitsvaks, muudab teadmine, et liiter kvaliteetviskit seal kusagil peidus on, asja vastupandamatuks.

Elame näeme, ütles pime!