Rannap ja mõttetalgud

Neljapäeval külastasime Kumu auditooriumis Rein Rannapi volbrikontserti "Klaveripalavik" koos Tallinna Kammerorkestriga. Ikka ja jälle tuleb veenduda, et tegemist on geeniusega. Viis, kuidas see mees klaverit käsitseb on ikka klass omaette. Igas asendis ja iga nurga alt rebib ta pillist välja uskumatut. Vanameiser nägi välja tahumatu, juuksed sassis, istus klaveri taga küürus ja silmis oli kohati isegi hullumeelne pilk, kui seda nii tohib nimetada. Aga sõrmed tegid imesid. Esmaettekandele tuli teos, mis oli küll loodud kaua aega tagasi, aga nime oli Rannap andud talle isikliku ajurünnaku käigus vaid päev enne kontserti -"Kellapomm ja pommikell". See läks publikule peale, ka autor oli ise rahul, mistõttu kanti seda ette ka teist korda. Ja tõesti, ta oli rahul.

Nädala väljend "latiinohurmur" (kasutatakse Enrique Iglesiase kohta).

Minu Eesti mõttetalgutest osa ei võtnud, kuna mul isiklikult puudub Eesti päästmiseks masterplaan. Aga usun, et talgute käigus võis küll tulla uusi ja toredaid mõtteid, mida jään huviga ootama.