Big in Japan

Jaapan on idiootide ja imedemaa. Seal on kõik võimalik ja kui mingit asja meie reaalsuses eksisteerida ei saa, siis võid kindel olla, et Jaapanis saab küll. Selle kahe nädala jooksul elasin nagu omaette kapslis.
Kõigepealt, neid on nii palju! Ma luban, et ei ütle enam ühtegi kurja sõna, kui laupäeval toidupood nii täis on, et ühe sammu kaupa edasi liigud. Seal elab vist kolmekümnel ruutmeetril nii palju rahvast, kui meil laupäeval Rimis rahvast käib. Ehtne näide sellest on rongijaamad hommikusel tipptunnil. Kuigi rongid väljuvad iga kahe minuti tagant, mahutatakse neisse vist oma tuhat inimest ära ja seal saab ruumist hoopis uus mõiste. Sõna otseses mõttes pakivad valgete kinniastega ametnikud rongid pilgeni täis, lükates inimesi vagunitesse nii palju kui mahub. Ja Tallinna tipptunni number 36 buss on selle kõrval lausa jumalik. Algul naersime lennujaamas ennast herneks, et mis kuradi pärast nad neid näomaske kannavad. Nagu mingid kirurgid. See oli nii sürr. Aga ausaltöeldes sai see asi selgeks, kui olime esimese maigu kohalikust ühistranspordist suhu saanud. Kui oled nagu kilu karbis ja pole kuhu oma silmi peita ja iga teine inimene on ületanud sinu isikliku tsooni piiri, siis on kena küll, kui ta sulle näkku ei köhi ega hinga. Kus palju rahvast, seal ka palju perverte. Sellepärast on hommikul seitsmest üheksani naistele oma vagunid, kuhu mehi ei lasta. Vältimaks näppimist, mis muidu pilgeni täis vagunis vägagi teostatav on.
Ka WC tähendus omandas minu jaoks uue mõiste. See põhimõtteliselt keedab koob ja küpsetab. Sisse astudes vallandub kena sulisev helin, mis laseb asju vähe vabamalt ajada. Prilllaua soojust saab reguleerida. Pott on varustatud nupupaneeliga, kust saab valida teab mida kõike, kaasa arvatud veejuga, mis säästab sind paberit kasutamast. Primitiivse nõukogude inimesena, ma neid nuppe ei katsetanud. Rongijaamades on WC lihtsalt auk põrandas, mis minule tõi meelde armsa mälestuse vanast heast vene aegsest Balti jaama käimlast. Seal nii palju nuppe ei ole, õigupoolest üks roheline oli, mille peale vallandus häiresignaal ja välja tuli meesterahvast jaamatöötaja. Naeratasin ja andasin mõista, et ei jäänud vetsu kinni ega midagi, lihtsalt ei osanud kusagile mujale veetõmbamiseks vajutatada. Nojah, pärast sain teada, et üks kang siiski oleks olnud õigem valik.
Ilma õitsevate kirssideta poleks Jaapan olnud see mis ta oli. Ma ei ütle seda tihti, aga see oli tõesti hingemattev vaatepilt. Jaapanlastel on õitsevate kirsside vaatlemiseks hanami - istutakse perede ja kollektiivide kaupa parkides kirsipuude all, tehakse süüa, juuakse saket, mängitakse. Kusjuures uuemad kolleegid saadetakse enne tööpäeva lõppu territooriumit haarama. Seltskonnad on suured, keegi kutsub oma sõbra, sõber omakorda enda tuttavad ja nii edasi. Meiega olid lõpuks peale kohalike veel tore seltskond kanadalasi. Ja oli ikka hea küll puu all istuda, head paremat rüübata ja mõelda, et elu on ikka lill küll.
Mida jaapanlased igal pildil poseerides kätega teevad on peace märk. Meile ilmselt tuntud rohkem kui Keskerakonna märk, mistõttu oli see algul veidi võõristav. Aga eeskuju on nakkav ja lõpuks ei saanud ma vältida seda ühelgi pildil.
Viisakus teeninduskultuuris on imekspandav. See ei ole pingutatud ja võlts, see on neil kaasa sündinud. Neil käib suu igal hetkel, aga kuna see tuleb loomulikult, ei häirinud see üldse. Täna Selveris käies oli lausa imelik, et keegi sinuga ei rääkinud ja kõik nii vaikne oli. Kuigi Jaapanis inglise keelega hakkama ei saa, on nad siiski väga abivalmis ja lisaks kehakeelele poevad nad kasvõi nahast välja, joonistades sulle kaardi koos instruktsioonidega.
See, et nad multifilmihullud on, ei tule kellelegi üllatusena. Isegi laenutasime mitu kohalikku multikat ning kuigi ma multikaid ise enam väga ei armasta, oleks olnud patt neid Jaapanis mitte vaadata. Ja täitsa põnev oli. Tihedalt on fotoautomaate, kus koos sõpradega sisse hüpata. Pärast saad pilte tuunida, lisades neile kõikvõimalikke kritseldusi, kirju ja muud kola. Lõpptulemus on ägedalt lapselik.
Valgte inimestena saime muidugi rohekem tähelepanu, millega tuli harjuda. Üllatavalt saime tähelepanu kooliealistelt teismelistelt tüdrukutelt. Ööklubist parem ei räägigi. Blondid juuksed on nende jaoks vaatamisväärsus. Leidus vaid üks jaapanlane, kellel blondeerimine tõeliselt õnnestunud oli. Teised olid paremal juhul tumepruunid. Eks inimene tahab ikka olla algupärasest erinev.
Hetkel elan veel nagu vati sees, ajavahe tahab harjumist. Üldse on sellisest laksust suhteliselt raske toibuda, nagu tulen täielikult teisest dimensioonist. Aga seda enam saad aru, et küll on tore olla eestlane ja elada Euroopas.