on a day like today

Naljaks kunst see kokakunst

2011-10-23T22:23:00.003+03:00

Elu jooksul olen ainult paaril korral söönud restoranis toitu, mis on nii hea, et ajab nutma. Eile kogesin Fahles seda sama. Söödu ei tekita muud tunnet, kui et tahaks nutta. Hämmastav kunst ikka see kokakunst. Mõtlen, et milliseid ohvreid oleksin nõus tooma või millest igapäevasest ja iseenesest mõistetavast loobuma, kui ainult saaks selliseid asju tihedamini kogeda. Käiks nädal aega jala või ei peseks viis päeva juukseid? Täiesti valmis kaaluma...

Kas teie mehel esineb emakakadedust?

2011-10-02T19:20:00.003+03:00

Nädalavahetuse olengute jututeemaks on olnud peamiselt emakakadedus. Väidetavalt on see psühholoogiline termin meeste kadeduse kohta, et naistel on emakas ja nad on võimelised lapsi sünnitama. Algul pani see teema mehi meie seltskonnas kukalt kratsima, pärast mõningast järelemõtlemist võeti rohkem sõna. Pigem väideti, et pole elu jooksul midagi sellist kogetud. Aga väitjateks olid mehed, kellel ei ole veel lapsi. Seega tahan endiselt siiralt uskuda emakakadeduse olemasollu ning sellesse, et teema kerkib isaks saades nende elus varem või hiljem ikkagi päevakorda. Kui mehed nüüd naistele ära panna tahavad, siis võib tõstatada teema peenisekadeduse kohta...
Ei, ma ei tegelenud nädalavahetusel ainult emaka- ega peenisekadedusega. Käisin Estonias balletiõhtul Tiit Helimetsa "Aega" vaatamas.
Aga tantsu ma siinkohal kahjuks edasi anda ei saa. Minge ise vaatama. Inimkeha võimed on piiramatud.

Kuidas trammis piletit komposteerida?

2011-09-27T13:39:00.003+03:00

Neljapäeval sõitsin üle pika aja trammiga. Minu imestuseks pöördus minu poole noormees ja küsis, et kuidas ta peab pileti komposterisse panema. Kujuures tegemist ei olnud mitte kaasaegse elektroonilise masinaga, mida paljud siiani ühistranspordis võõristavad ja mille mitte kasutamise oskust ei saa pahaks panna, vaid soliidse ja vene aegse rohelise plastikust auguga. Vastasin, et pangu pilet mis pidi aga tahab. Ise veel mõtlesin, et mis planeedilt tema küll tuleb.

Kultuurikilomeeter ja mõnda

2011-07-20T11:10:00.003+03:00

Kultuurikilomeeter on kõige tööstusromantilisem kilomeeter Tallinna linnas. Omamoodi robustne ja ehmatavalt otsekohene, aga samas nii kutsuv. Sattusime sinna reedel, kui parasjagu olid töös merepäevad. Seal oli näha ja katsuda väga palju, aga see väärib omaette juttu. Täna pole selle jutu päev. Tänane kuulub nähtusele nimega katlaaed. Päris kilomeetri lõpus (või hoopis alguses, oleneb, kummalt poolt alustada)oli trellitatud värav, mis viis teadmatusse. Sees oli pime, näha ei olnud palju, ainult betooni ja mingit rada. Ainsaks vihjeks FB aadress seinal. Teadmatus jäi mõnusalt kripeldama. Õhtul õlleklaasi taga tegime kerge taustauuringu ja selgus tore tõsiasi, et see on meie tera. Alustasime von Krahlist. Seal oli asi suhteliselt vaoshoitud. Ühel hetkel kuulsin selja tagant tuttavat häält-Mattis-Sander. Polnud ammu näinud ja rõõm oli seega topelt. Mats andis meile paki vanakooli Priima sigarette. Tõeline rariteet, millest jätkus äratundmist ja sensatsiooni ka järgnevateks päevadeks. Aga see on jälle teine lugu. Kella kaheks laekusime kauaoodatud katlaaeda, kus lubati redistele diskot ja muid ebamaiseid(kaineid) naudinguid läbi öö. Kui läbi värava sisenesime, oli tunne nagu oleks sattunud kellegi tagaaeda. Palju polnud puudu küsimusest, kas ehk peaks ka jalast ära võtma või et ega siin koera pole. Kontseptsiooni poolest pakub katlaaed urbaniseerinud inimestele võimalust rajada kogukonna või oma tarbeks peenar, kus võib iga linnastunud, kuid hingelt rohenäpp istutada taimi või juurvilju. Üllas idee. See omakorda peaks aitama kaasa, et luua roheline kommunilaadne keskkond, mis on avatud headele mõtetele, rohelusele ja kultuurile. Atmosfäär oli tõesti müstiline. Vaatamata sellele, et oli pime ja nii mõneski kohas pidi pea käsikaudu edasi liikuma, oli olemine kuidagi turvaline. Sest teadsid, et niikuinii midagi juhtuda ei saa. Inimestest kiirgas sõbralikkust, istuti tule ümber ja lihtsalt oldi. Nii mõneski kohas olid sõnad üleliigsed. Kena, et igal soovijal on võimalus aia jaoks midagi ära teha, lahkelt kutsuti üles oksi korjama või kiike ehitama. Et sünniks tegu, millest saab kasu nii inimene ise kui kogukond.
Kultuurikilomeeter kogu oma müstilises sopilisuses on üks väärt ja avastamata koht kesest Tallinna linna. Üks pool sellest on füüsiline koos hoonete, rajatiste, varemete ja kõige sinna juurde kuuluvaga, teine ja vaat et olulisem, on vaimne laeng, mille Kilomeeter sulle nii kõvasti kuklasse lajatab, et see mõnu ei taha veel päevi hiljem ka üle minna.

Carmen

2011-06-01T15:17:00.002+03:00

Ehk siis Bizet' operi kümnes lavastus Estonias. Oli veidi ootamatu, et muidu nii rangesse teemasse nagu ooper, oldi sisse pandud sõnaline dialoog. Seda polnud küll palju, aga see muutis asja kuidagi inimlikumaks või mõistetavamaks. Mulle on elevant kõrva peale astunud ja olen muidu ka selles vallas küllalt tume inimene, aga nii mõnigi viis oli väga tuttav. Ükskõik milline eluala ooperirepertuaarist muusikat laenab ja mistahes uuel ja kasvõi labasel viisil meile seda esitab, jääb see meelde ja tekitab äratundmisrõõmu. Kasvõi Carmeni aaria, mida sai (kui ma nüüd ei eksi) kuuldud kunagi isegi universaalpesuvahendi reklaamist. Aga seos seegi.
Ehk veidi rohkemgi kui muusikasse, süvenesin kostüümidesse ja karakteritesse. Õudselt võluv oli sigaretivabriku naiste lodev, kuid samas ülbe ja eneseteadlik olek. Väga ebanaiselikke istumispoose rõhutasid ajastutruud ja mängulised kostüümid, mis jätsid ometi fantaasiale ruumi. Lavakujundus ja valgus oli pigem keskpärane. Oleks millegipärast oodanud midagi ülemäära toretsevat, jäädi pigem reserveerituks. Aga see ei häirinud. Üldiselt vastas pakend sisule. Kiidan, aga kuna paratamatult on Nahkhiir (küll ooperett) lati nii kõrgele ajanud, siis on minu silmis selleni raske küündida. Eriti kiidan lõppu, muidu suhteliselt sulnis ja vaoshoitud tükk päädis tõsise veretööga ja seda eriti rõhutatult.

Nädala parim

2011-05-17T16:32:00.003+03:00

"Parem see mittemõjumise ülekas, kui aksi liigse mõjumise ülekas", teab Diana energiajoogi üledoosi eelist alkoholi ees.

Telliskivi Rock

2011-05-08T12:58:00.004+03:00

Täiesti ootamatult juhtus reedel nii, et sattusime Telliskivi Loomelinnakusse Telliskivi Rockile. Pole just lihtne koht ja kuigi rokkmuusika ning selle inimesed ei kuulu minu igapäevamenüüsse, polnud infiltreerumine raske. Võtsime kõike, mida Telliskivil meile pakkuda oli ning seda ilma igasuguste süümepiinadeta. Ootamatud plaanid, mis viivad sind ootamatutesse kohtadesse võiksid tihedamini tekkida. See selleks, minu mõtteavalduse ajendiks on aga paradoks, mida tahan lugejaga jagada. Telliskivi teadagi on robustne tööstuslinnak - betoon, rõsked seinad, gräffiti, kanepilõhn. Selle kõige keskel peitis ennast kõigi naiste õudusunenägu ehk unisex wc. Kuna sai manustatud õlut, siis paremagi tahtmise juures ei pääsenud ühel hetkel faktist, et peab võtma suuna mainitud kohta. Algul valdas mind hirm. Kujutasin elavalt ette, mis mind seal ees ootab. Lõin kiirelt sõjaplaani, kuidas võimalikult väheste moraalsete ja füüsiliste kahjudega ning kerge tundega olukorrast võitjana väljuda. Tegutseda tuli kiirelt ja vahendeid valimata, mõeldes, et pärast mind tulgu või veeuputus. Suur oli minu üllatus, kui pärast järjekorras kannatamist nimetatud boksi sisenesin. Kuigi oli pime, oli kõik uskumatult puhas. Tollel hetkel valitses mind tahtmine kallistada ükskõik millist järjekorras taaruvat ebakainet rokkimeest ja tänada teda kui kogu meessoo esindajat, et nad naistega nii säästvalt käitunud on, võimaldades neil omi asju nii puhtalt ja muretsemata ajada. Sattusin nimetatud asutusse õhtu jooksul veel teinegi kord ning ka siis ei olnud olukord oluliselt halvenenud. Kõik oli inimlik, asjad said (mugavalt) aetud, polnud vajadust ebainimlike akrobaatiliste pooside järele.
Näed, rokijutust sai nüüd küll sujuvalt vetsujutt, aga minu jaoks on tegemist millegi märkimisväärsega. Ma ei teagi kuidas seda kokku võtta või selgitada, võibolla kõlbaks siia ütelus, et raske õppustel ja kerge lahingus?

Enne pidu, siis töö

2011-04-17T13:36:00.004+03:00

Kui nüüd päris ausalt ära rääkida, siis tähistasime eile Shootersis Punnu ja Eriku sünnipäeva. Sai lugematul hulgal käänamatute ja pööramatute, kuid sealjuures toredate nimedega shotte. Samuti oli tore, et rummikoola sai kella kaheksast kätte ühe euroga. Iga tund läks hind euro võrra kallimaks, aga kokkuvõttes pole ka kolm euri rummikoola eest palju. Seda võimalust ei saanud mitte kasutamata jätta. Enne kui, head lugeja, mu süüdimatuks alkohoolikuks tembeldad, siis ütlen kohe, et olin täna hommikul nagu kümme kopikat 75. Rabajooksu stardis. Seda üritust juba naljalt vahele ei jäta. Rada sedapuhku oli kahjuks väga halb. Lumi ei olnud metsast ära sulanud. Vaheldusid vesi, jää ja lumesupp. Iseenesest ei olnudki lumesogasel rajal jooksmine nii halb, andis isegi suurema koormuse, kuid põhjustas samal ajal inimtroppe ning segas oluliselt jooksjate vahel laveerimist. Oma möödumised pidi piinliku täpsusega läbi mõtlema ja ajastama, et leida möödutava ees kandev pind ning mitte kukkuda põhjustades sellega ahelavarii. Õnneks oli Kadri minu suurimaks motivaatoriks. Alustasime koos, aga umbes neljanda kilomeetri paiku sai selgeks, kumb on füüsiliselt oluliselt võimekam. Ei tahtnud teda silmist kaotada, rassisin kangekaelselt talle järele. Vahepeal sooritasin lumesogas laveerimisel lausa luikede järve sarnaseid hüppeid. Üldiselt jäi võhma ülegi, aeg oli ka hea - 44 minutit. Suutsin isegi koju sörkida.

Eesti-Uruguai 2:0

2011-03-26T14:07:00.002+02:00

Ma ei ütle muud, kui et nädala preemia läheb noormehele, kes hüüdis tribüünil enne lõpuvilet "Uruguai rahvaliigasse!"

Aitäh

2011-03-22T22:59:00.002+02:00

Allakirjutanu tänab kõiki, kes tänasel hällipäeval meeles pidasid. Mõtlen ikka, et täna on minu ülejäänud elu esimene päev.
Päeva lugu Janne Saar featuring Laika Virgin "Me näeme veel". Mõttega lugu.

Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta

2011-03-18T22:33:00.003+02:00

Eile käisime Kormoranide esilinastusel, ikka sellel pööbli omal. Peab ütlema, et läksin suhteliselt komöödiajanusena ja kõrgete ootustega, sest viimati nähtud Eesti filmid on olnud küll head, aga sisult liigtõsised. Seega oli vaheldus vägagi vajalik. Naerda sai, see on peamine. Isegi kui see nali oli labane. Endised rokipeerud ei lepi, et nad on vajunud ajaloo prügikasti. Nad kõik tegelevad millegagi, aga see miski ei rahulda neid. Elu justkui kulgeb, aga sellel kulgemisel puudub see vajalik niuhh. Ei jää üle muud, kui pressida karvane õllekõht kokku tõmmanud nahkpükstesse ja haarata kitarri järele. Kambäkk kulgeb esmalt tagasilöökidega, aga kannab lõpuks vilja. Punt tegutseb tuli-nägi-võitis printsiibil, ehk lahkutakse edu tipul. Maha jääb seda võimsam jälg. Seejärel leiavad nässid sisemise rahu ja tasakaalu. Igaüks omamoodi. Tehtud ja hästi tehtud.
Palju on klassikalist nn peavoolu nalja, mis peaks peale minema igas eas vaatajale. Üllatuslikult see ei häirinudki, kuigi eelistan musta ja valusat huumorit. Komöödianälg oli suur, kihistasin rõõmuga. Üldiselt rõkkas rahvas iga poole minuti tagant. Siiski on tegemist asjaga, millega pole väljaspool Eesti piire midagi peale hakata. Kõrvalosades on eranditult tuntud eestlased-Tanel Padar, Olav Osolin, Maaja Kallast ja teised. Seega pakub see äratundmisrõõmu ja mõnusat oma-tunnet ainult eestlastele. Kui näidata seda näiteks lätlastele, jääksid karakterid täiesti arusaamatuks ja film kaotaks oma mõtte. Eriti meeldejääv oli Ene Järvis tülikasvinguva abikaasana, kes ometi teadis oma väärtust ning ehk sisimas oleks meeleldi nautinud tähetolmu sära. Siiski kiitus Maimikule ja Tolgile, Eesti komöödia ei ole surnud. Lihtne vaatamine, sobib laiale auditooriumile, toob kindlasti hea kassa. Hea näide sellest, kuidas mitte millestki sünnib midagi. See tähendab, et ilmselt saame Kormorane, keda tegelikkuses ju ei eksisteeri, tükk aega raadios ja suvetuuridelgi kuulata-näha.
Ainult kole palju pissijaid oli, kes seansi ajal edasi-tagasi voorisid.

Boheem

2011-03-13T19:37:00.005+02:00

Olin Puccini Boheemi juba kaua näha tahtnud. Mõeldud-tehtud, ekspromt saime õhtuks piletid. Poeet Rodolfo ja kunstnik Marchello elavad vireledes Pariisi ladina kavaratlis tõsist boheemi elu. Raha söögi, kütte ja üüri jaoks napib, kuid tõsiste elukunstnikena vaatavad nad sellest mööda, sest võimaluse juua shampust ja muud vedelat meelemürki leiab ikka. Rodolfo tuppa satub naabritüdruk Mimi, kes tuleb küünlale tuld paluma, aga ei lahkugi. Mõne aja pärast minnakse lahku, sest Mimi põeb rasket haigust ja Rodolfo ei suuda pealt vaadata, kuidas Mimi tema külmas korteris kannatab. Mimi tuuakse katusekorterisse tagasi, kust ta sõprade keskel sureb. Estoonlaste kohta ei saa kunagi midagi halba öelda, seda enam, et mu muusikaline kuulmine on täiusest kaugel. Nagu alati, siis nii ka nüüd jätkus mul silmi (ja kõrvu) Priit Volmerile, hoolimata sellest, et tema Colline oli kõrvaline roll. Tuli suureks kahjuks, et olen vaadanud Nahkhiirt, mis oli viimase peal nii muusikaliselt kui kujunduslikult. Seepärast jäi kujunduslik pool minu jaoks nõrgaks, oleks oodanud dekoratsioonirohkust. Lahenduseks sai kaasaegne video ja valgus, mis oli suhteliselt lihtne ja pretentsioonitu. Kusagilt lugesin, et lavastaja ja Estonia juhtkond olid asja ette võttes kohe kokku leppinud, et jäädakse tänapäevaseks. Mõnes mõttes on see vist isegi hea, sest primaarseks sai muusika, mis kõneles enda eest.
Polnud küll parim, mida Estonias nähtud, aga kui arvestada, et tegemist oli planeerimata sisse hüppamisega, siis tegi laupäeva õhtu ilusaks küll. Üllatas ainult, et teine rõdu oli peaaegu tühi...

KUKU mina jään ellu

2011-03-06T19:12:00.002+02:00

Üldiselt olin masendavaks kinoelamuseks valmis. Nii ka läks. Kukumägi kui näitleja, elukunstnik, joodik, sõber ja mees oma naisele. Kõik oli väga aus ja karm. Elu omas mahlas. Samas Kuku ise elas oma elu selliseks. Kui ta oleks karske ega näitleks, siis poleks Maimikul olnud ka midagi näidata. Selle kõige juures müts maha tema naise ees, kes tahtmatult tegi kaasa kõik joomatsüklid, loomingulised kriisid ja uued algused. Teist korda enam näha ei tahaks, aga soovitan sellegipoolest.

Kirjad inglile

2011-02-24T21:45:00.003+02:00

Kui nüüd päris aus olla, siis on mul selle filmi kohta väga raske midagi öelda. Tõega, see oli minu jaoks liiga keeruline. Aga rõhutan siinkohal, et see on puhtalt minus eneses kinni. Ju olen liiga rumal. Jah, seda küll, et nähtu mind puudutas. Kinost väljudes oli suhteliselt sant tunne. Kuigi ma nähtut lahti mõtestada ei suutnud, sain aru vähemalt sellest, kui lootusetu ja rõhuv kõik oli. Tõnu Oja kehastatud Afganistaanist saabunud ja moslemiusu omaks võtnud mees jõuab tagasi Eesti väikelinna, mis on tõeline urgas. Juhtivad positsioonid on naiste käes. Ta on siinses elus nagu võõrkeha, ega suuda endale kohta leida. Nii emotsioonaalses kui füüsilises mõttes on ta domineerivatele naistele kerge saak. Ta on nõrk ega suuda enda eest seista. Kõik toimub automaatselt. Naise ja tütre otsingud ei vii kuhugi (?)Vähemalt mind suutis näitlejatöö veenda. Tüüpiline eesti filmile omane veidi koomiline aga valus absurdsus, seda näiteks Katariina Unt(endine Lauk)psühhiaatrina. Või Roman Baskin vaimuhaigla patsiendina, kuigi roll oli imepisike. Ja siis muidugi Tõnu Oja ise J.J. Kirotajana, kes oma lootusetuses pani kaasa elama. Ühesõnaga, kuna süzeeline virvarr jäi mulle üldjoontes arusaamatuks, siis vaatasingi rohkem üksikuid karaktereid. Kuna film peaks puudutama, siis puudutas see mind vähemasti selles osas. Asi seegi.

Tagasi normaalsesse ellu

2011-02-15T22:54:00.001+02:00

Vesi on tagasi! Peldik on soe ja veega. Milline luksus. Viinad tehti lahti.

Talvine eksootika

2011-02-14T22:22:00.004+02:00

Torud külmusid kinni ja vett ei ole. Ei tea kauaks veel. Karta on, et kauaks. Inimene on ikka mugav olevus. Kui sassi keerab elu vee puudumine. Omamoodi on see eksootiline ja toob tagasi juurte juurde. Vett tuuakse ämbriga. Soojendatakse, et nõusid pesta. Oma tegevuse peab läbi mõtlema, kuidas võtta vett hammaste pesuks, kuhu see valada, kuidas pesta käsi. Vanasti käis kõik nii ja keegi ei osanud paremast unistada. Hakkan harjuma, kuigi täna on alles esimene päev. Halb on see, et hakkad asju hindama, kui sul neid ei ole. Ja nende järele tekib mingi alateadlik vajadus, mis on kogu aeg. Täna joon vett seitse korda rohkem kui tavaliselt ja janu ei vähene. Vetsu tahaks ka kogu aeg....

2011

2011-01-02T21:33:00.005+02:00

Kilepiima toimetus kummardab ja soovib lugejale head alanud aastat. Aasta 2011 õnnestus allakirjutanul vastu võtta Linnateatris. Tegevused igale maitsele teema-ja tagatubades üle kogu maja. Väga laiast programmist leidsime endale kõige sobivama olevat teatrisõprade klubi, kus Piret Kalda ja Margus Tabor jutustasid teemaõhtu käigus muuhulgas seiklustest Gruusiasse, näidates sekka pildi-ja videomaterjale. Üllatuskülaliseks õiguskantsler Allar Jõks. Üldiselt oli väga meeldiv näha Jõksi ka teisest ja väga vabast küljest. Videosüüdistuseks ülemeelikus tujus Jõksi tants grusiinidega kohaliku kantsleri vastuvõtul. Pärast seda oli ta oma jope. Jutu kõrvale serveeriti klubitoas head gruusia veini.
Muuhulgas pakuti Andres Raagi ja Allan Noormetsa juhitud saarte kõrtsis haljast viina terakese kadakamarjaga. Kalasuupistete menüü polnud ka kuigi tagasihoidlik. Valisime räimerullid musta leivaga, mida serveeris otse köögist Allan Noormets ise. Kuigi minu jaoks jääb ta alati advokaat Sumbergiks. Peale halja viina ja muu põnevate nimetustega vedelike, figureeris saarte kõrtsi joogikaardil ka Äka ehk meie keeli Coca-Cola. Õhtu jooksul sai seal päris mitu bokispeatust tehtud.
Kell 23.30 (isegi vist mõninga hilinemisega)algas Lavaaugus ühekordne aktsioon "Tere, Tallinn, Euroopa kultuuripealinn". Inspireeritud Tallinna vanalinnast. Inimesed ahhetasid. Kõik päädis ilutulestikuga. Oli äraütlemata ilus, järelikult ka kallis. Pärast keskööd sai suurtes kogustes torti ja brändit. Isegi liiga palju.
Kell pool kolm viis üle poole tunni hilinenud ööbuss nr 18 bussitäie toredaid inimesi koju. Oli see vast sõit.

Ja veel. Kui vähegi võimalik, tee alanud aastal head ja aita neid, kes ennast aidata ei saa. Võta endale loomade hoiupaigast kass või koer. Hoolimata sellest, et seal on puhas ja soe ning loomad elavad parimates võimalikes tingimustes, oli seal valitsev meeleolu masendav. Mõtlemise koht.

Muhvigi

2010-12-25T18:32:00.002+02:00

Pühad möödas niikui niuhti ja mingit jõulutunnet polnudki. Vahet pole, niikuinii igal aastal uuesti.

Täringujalgpalli luuser

2010-12-14T22:31:00.003+02:00

Järjekordne ebaõnnestumine täringujalgpalli Eesti meistrivõistlustel. Viimane koht alagrupis. Läksin küll külmalt peale, pole juba kuid harjutanud ja tänane kiire tööpäev ei võimaldanud samuti kord-paar läbi mängida nagu algul plaanitud oli. Salamisi lootsin, et ehk toob harjutamata pealeminek paari aasta taguse edu, kus olude sunnil ja planeerimata osalemine tõi pronksmedali. Aga ei. Loogika kohaselt peaks täringujalka olema õnnemäng, kus strateegial ja mõeldud tegutsemisel kaalukat kohta pole. Ei teagi. Miski fenomen seal siiski on. Ei saa seletada. Aga selles peitubki mängu ilu. Meeldis, et nii mõnigi kaotas täna täringujalgpalli süütuse. Nojah, püssi ma põõsasse veel ei viska, proovib tuleval aastal uuesti. Teagi, ehk oleks pidanud ikka aasta jooksul kõvemini rannet treenima...Nüüd on jälle terve aasta aega seda teha.

Morbiidne rubriik

2010-11-29T19:53:00.005+02:00

Kallis lugeja, teretulemast morbiidsuse nurka. Täna sattusime Lennartiga Õhtulehes surmakuulutuste rubriigi peale. Lennart juhtis veel tähelepanu, et huvitaval kombel on nädalavahetuse lehes ainult kaks surmakuulutust. Ma ei osanudki loogilist vastust leida, miks ainult kaks. Tõdesin, et ju siis nii ongi. Minu kokkuvõte eelnevale oli "ma ei sure, kui ma seda ei tea". Kui ma olin öeldu sisust aru saanud, kiirustasin ennast parandama, aga see ei kukkunud ka oluliselt mõistlikumalt välja "see teadmine pole mulle eluliselt oluline", oskasin öelda.

Pühapäeval toimus esimest korda vutihooaja lõpetamine ka noorteklassidele. Jõudmaks nimetatud üritusele Kosmoses, jäin autoga lumevangi ja olin kohustatud võtma takso. Taksosõit oli lõbus. Mulle nii meeldis, kuidas "kiisu" meeleheitlikult püüdis juhte saada Maasika ja Kirsi tänavale ning Mustika keskusesse. Vaatamata mesimagusatele aadressidele, ei sõitnud keegi välja. Lund palju, ei tasu ära.

Täna ma tahaksin rääkida...

2010-11-22T22:32:00.003+02:00

Hea Mihkel, see kõik on Sulle. Tore, et pead endiselt lugu läbumuljetest. Aitab kultuurist, elagu läbu ja vulgaarsus. Naudi!
Kallis lugeja, kui nüüd sellise jutu peale ehmatasid, siis ei shokeeri ma täna siiski vulgaarsuse ja joomarlusheietustega. Õnneks ma ei oskagi. Ja õnneks seda meie laupäev ka sajaprotsendiliselt ei sisaldanud. Jalgpall on osa kultuurist ja vähemalt kultuurselt algas meie laupäev Kalamajas, kus panime pidulikult lukku vutihooaja 2010. Ütleme nii, et väga suuri üllatusi ei olnud. Aasta mängijaks valiti teenitult Konstantin Vassiljev. Ei saaksi olla muud küsimust. Hooaja lõpetamisega kaasneb alati miskine eriline meeleolu ja pidulik olek. Tõmbad sinise särgi selga, vaatad Steivi keevitatud klippe aasta tipphetkedega, mida saadab isamaaline saund. Vutt ühendab masse. Lihtne ja tore teadmine. Polnud paha aasta.
See kõik inspireeris mind laupäeva õhtul. Olin kõrgema mõttelennuga kui harilikult. Kindlasti ka minu kallid kolleegid. Seekord olen nii egoistlik ja pärgan nädala parima tiitliga iseennast - elik pöördesse aetud sea ja lipsu eest. Puhas situatsioonikoomika, kes kuulis, saab aru. Vutt ja minu töö poleks ilma kolleegideta pooltki see mis ta on. Olete teinud head tööd. Oli tore aasta. Oleme kõik omade kapriiside, põhimõtetega, arusaamadega. Kui me mõtleksime kõik ühtemoodi, oleks me üks mage seltskond. Mihkel, jätkame samas vaimus. Kuni tuleb ehk päev, kui meid kõiki üllatad. Ja kui ei tule, siis on ka kõik hästi - respekt.

Ma armastasin sakslast

2010-11-07T19:56:00.003+02:00

"Ma armastasin sakslast" Tallinna Linnateatris. Pean ütlema, et läksin suurte ootustega, sest aastaid tagasi nägin sellest telelavastust, mis on kindlasti minu top 5 lemmikute hulgas. Üllatavalt oli linnateatri versioon üles ehitatud ülilihtsalt. Puudus dekoratsioon kui selline, peale näitlejate nägi laval vaid kolme tooli ja reisikohvrit. Esiplaanil olid eesti mees ja saksa naine koos oma looga. Telelavastuses olid omal kohal lõunasöögijutud majahärra ja proua juures, kuhu kuulusid majaproua käskivad ja õpetlikud sõnavõtud armastuse teemadel. Nüüd oli kõik lahendatud kolme näitlejaga ja loo jutustajaks Oskar ehk Priit Võigemast, kes oli selline pehmeke ja siiras. Mulle üldse meeldis Külli Teetamme ja Võigemasti kooslus. Kuigi mulle väga meeldib dekoratsioonirohkus, eriti ajastutruu ja esimese vabariigi aegne, siis oli selle seekordne puudumine pigem plussiks. Sai keskenduda põhilisele. Hea valguslahendus ja heli. Kuna tegemist lühikese tükiga, vaevalt kaks tundi, siis ühes vaatuses. Harva näeb sellist asja. Vaheaeg poleks mingil juhul sobinud, sest lavastus oli oma olemuselt niigi õrn-liiga robustne oleks olnud selline sissesõit.
Vähemalt sain valgeks inimeseks, sest see oli, häbi tunnistada, minu esimene käik Linnateatrisse. Väljast väike, seest suur kõlbaks selle asutuse kohta öelda.

Tasuta teatripisik

2010-10-21T16:00:00.002+03:00

Väga armas kui sulle teater tänaval otse kätte tuuakse ja seda täiesti ootamatult. Möödunud reedel kulgesime parajasti von Krahli poole kui meie teele jäi Nukuteatri vitriin. Alguses ei tundunud pimedast aknast paistev kuigi selge ega atraktiivne. Asja tõeline olemus paljastus aknale kirjutatud infos, mis lubas etendust igal täis- ja pooltunnil. Õhtusel ajal paluti helistada märgitud mobiilinumbril. Kohmitsesin taskust telefoni välja ja valisin numbri. Käis klõps ja aken läks valgeks ning nukud ärkasid ellu. Kaks minutit tasuta meelelahutust missugust! Lihtne ja kaasahaarav ning mis peamine-tasuta. Inimestele meeldivad tasuta asjad. Olulist tervikut ega stoorit sealt küll ei arenenud, nukud tegutsesid pigem teineteisest sõltumata, kuid sellegipoolest olid nad oma dünaamikas väga kaasahaaravad. Igatahes kulges meie tee palju lõbusamalt. Kui oleks väikesi lapsi, keda teatrisse viia, siis läheks jõulude paiku hea meelega.

Äriplaan vol 1

2010-10-13T15:59:00.004+03:00

Ammu pole andnud nädala parima auhinda. Olen vist ise laisa kõrvaga olnud, samas pole keegi millegi eriliselt põhjapanevaga maha ka saanud. Eile Arena VIP trepil valves olles soojendasin puhuri ees käsi, mis innustas Dianat lagedale tulema hiilgava baari nimega-peopesa.

Koju

2010-10-03T21:32:00.003+03:00

Nii tore on vaadata tee ääres hääletajaid, kellel pole mingit magedat silti "Pärnu" või "Viljandi", vaid lihtsalt "KOJU"! Südantsoojendav ja kaastunnet äratav. Kui minu tee poleks lõppenud Laagri Maksimarketis, siis oleks poisid kindlasti KOJU viinud. Hakka või hääletamisse tolerantsemalt suhtuma.

Teretulemast joomablogisse II

2010-09-26T20:17:00.003+03:00

Teretulemast joomablogisse. Taaskord. Eile pidasime Nooruses Triinu sünnipäeva. Sadades (!) värvilisi shotte. Tõega, palju ja kõike mõeldavaid värve. Meeldis see, et Nooruses antakse tasuta jäävett. Tark jooja kasutab seda võimalust toostide vahepeal. Ja hommik saab ilus. Palju õnne veelkord.
Olen astumas järgmise suurema ja tõsise eesmärgi-vene keele omandamisel-aina reaalsemaid samme. Ostsin Rahva raamatust õpiku kaheksandale klassile. Valida oli ka kuuenda ja üheksanda klassi vahel. Kuues tundus liiga lihtne, üheksas seevastu liiga raske. Nüüd on kuldne kesktee. Lahendan õhtuti ülesandeid ja püüan verbaalselt aktiivne olla. Raske on surnud punktist üle saada ja võtta kokku julgus, et avada suu ja rääkida. Kasvõi valesti. Aga olen positiivne ja plaan on kindel. Aasta pärast PEAN vabalt valdama keelt suhtlustasandil. Ilma valehäbita. Vahva, et juhtusin just vaatama Hannes Võrno uut vestlussaadet, kus külas Uku Suviste, kes läheb Venemaad vallutama. Ja seisab umbes sama probleemi ees. Sain innustust. Edasi tähtede poole!

No76

2010-08-24T21:37:00.005+03:00

Ehk Tallinn-meie linn. Poliitekskursioon Tallinna vanalinnas. Peategelasteks vahvad Alexander Kofkin, Elmar Sepp, Edgar Savisaar ja nende veel toredamad sõbrad. Osavõtt võiks olla igale eesrindlikule linlasele kohtustuslik.
Giidiks pulbitsev ja eranditult veenev Eva Klemets. Ja nii ongi, et tema suured ja sügavad süütud silmad räägivad sind ära ja panevadki uskuma suurima valijaskonnaga erakonda. Kus olid küll mu silmad varem? Oeh, kui hää on Tallinn, oeh kui hästi minu eest hoolitsetakse. Ma pole kunagi üksi. Toredad linna onud ja tädid on minuga. Teevad tehinguid, mis muudavad minu elu paremaks. Ja neil on sõbrad, kes samuti minu eest hoolitsevad. Ja kui palju ilusaid hooneid meil on. Ja kui palju toredad tädid ja onud on vaeva näinud, et neid korda teha ja minu heaks rakendada. Tunnen, et olen armastatud.
Nali naljaks, teater teatriks. Tõsiselt kahju oli tummalt seisvatest hoonetest. Küll vuntsitud ja ehteis uuele elule toodud, kui nad aga rääkida oskaksid, siis poleks nende taassünni lood enam nii ilusad. Korruptsioon, sularahatehingud, sadu kordi turuhinnast odavam ost-müük. Tõsine kusemine. Paljud väärikad kivihiiglased küsivad vaikimisi, kas sellist elu me tahtsimegi? Nende arvamust ei küsi keegi. Nad ei saakski seda öelda, sest neil ei ole suud. Tuleb Elmar Sepp ja teeb...Või teevad tema sõbrad. Kahju, et tegelikkus kinni mätsitakse ja et üks vähestest võimalustest inimeste silmade avamiseks selles vallas on teater. Aga hea, et seegi võimalus on. Vägagi omapärane kusjuures. Tulu sest just ei tõuse, aga pihku itsitada on vahva sellest hoolimata.

Aiapidu

2010-08-15T21:36:00.003+03:00

Roman Baskini Aiapidu Ohtu mõisas. Kaks eraldi stoorit, vali ise, kas vaatad majas või aias. Valisin aia, vabas õhus ikkagi. Üldiselt on kaks samaaegset etendust ühes kohas sensatsioon omaette. Halba öelda ei saa, põnevad karakterid, keerulised perekonalood, afäärid, kõrvalehüpped. Vägagi eluline. Sai naerda, publik tuli hästi kaasa. Head näitlejad. Pea sõnatu, aga suurepärane torssis aednik Mihkel Smeljanski. Hea näide sellest, et sõnaline roll ei pruugigi alati hitt olla. Ülle Kaljuste prantslanna. Kindlasti oleks prantsuse keelt valdaval vaatajal olnud põnev tema lakkamatut ja ülevoolavalt sensuaalset juttu kuulata. Jääb üle loota, et see oli ehtne prantsuse keel. Kui jah, siis kiidan. Eriti vaatemänguline oli Kaljuste-Baskini keelebarjääri taha jääv, kuid seda jõulisem rohkelt kehakeelt ja ohtrat kehalist tegevust pakkuv aiaromanss. Raivo Rüütli tehtud tossike petetud mees äratas kaastunnet. Sõnaga lihtne ja hea vaatamine, ei nõudnud kaasa mõtlemisel liigset pingutust.
Kahe stooriga etenduse mõte oli hea, aga paratamatult jääb tunne, et üks pool jäi tahtmatult ikkagi nõrgemaks. Kuna ma ei ole isiklikult lugu majast näinud, siis ei taha ma suurt sõna võtta. Küll aga olen kuulnud vaatajate arvamust, kes on näinud mõlemat osa. Aias toimuv on justkui ettevalmistus, küll humoorikas ja kaasahaarav, kuid mitte sidus ja kandev. Majas areneb aga tõeline teema, kirg, intriigid. Ma täiesti usun seda, sest Liina Vahtrikku ja Hendrik Toompere vanemat näeb aias ainult leotud korrad ja väga kaootiliselt. Nende karakterid näisid aga vägagi paljutõotavad ja kandvad, kuna nad aias aga suurt silma ei paistnud, pidi see kusagil ju välja tulema!
Võib tunduda, et autor tegi targa strateegilise nõksu, et inimesi kaks korda teatrisse tuua. On sellega kuidas on. Igatahes on selge vahe, igasuguste suviste ränd-süldietendustega seda võrrelda ei saa. Ikkagi kvaliteet.

Teretulemast joomablogisse

2010-07-24T16:30:00.003+03:00

Kui minul on puhkus, siis on minu maksal raske töö. Viimastel päevadel on AlkaZelzer minu parim sõber (muuhulgas ei reeda ta sind kunagi, ega vea ka alt).

PS! Õnne kallile Neemele veelkord, kes meid veerandsajanda puhul muuhulgas ka Männiku staadionil kesköise jalgpallimatshiga võõrustas. Kollased võidavad alati.

Mis kuumalainest te räägite?

2010-07-09T20:28:00.003+03:00

Kui teie, kallid, rannas lesilete, siis erinevalt teist teen mina rasket tööd. Minul veel puhkust ei ole. Sellepärast ei tunneta ma ka kuumalainet ja see kohutav palavus on minust mööda läinud. Kivikindlus on hea lahe ja seinad õhkuvad külma. Mulle sobib.
Ja üldse olen arvamusel, et raske töö hoiab eemal karmavõla.

Alles täna jõudis mulle päriselt kohale, et Michael Jackson on surnud. Parem hilja kui mitte kunagi.

Sõnad on üleliigsed

2010-06-16T23:16:00.004+03:00

Puhkus Prahas. Päevad täis päikest, ilu, headust, armastust, ootust, õlut, hingevärinat, head toitu, sõbralikke inimesi, taaskohtumisi, sümpaatiat, seksmuuseume, pikki jalutuskäike, unetuid öid, naeru, romantikat, ajalugu. Nüüd tean, Sinilind, et oled olemas.

Meeletu rüütel

2010-05-30T18:02:00.005+03:00

Andsin oma panuse ja käisin Estonias Voldemar Kuslapi toetuskontserdil Meeletu rüütel. Teen lühidalt, et taha muutuda läilaks ega pateetiliseks. Sõnaga, nõustun sellega, et on naeruväärne, kui lihtne on Eesti Vabariigis saada paugupealt kriminaalkurjategijaks. Soliidses eas inimese suhtes, kes on elanud eeskujuliku elu, on see ebaõiglane. Sellel lool on kaks poolt ja sõna on sõna vastu. Mis tegelikult juhtus, teavad ainult need kaks poolt. On pahaks pandud, et kohtuotsust on üldse võimalik kahtluse alla seada, kuid lõpuks jääb ikka karvane tunne, et seesinase vabariigi õigussüsteem ripub viltuse nööri otsas. Oled väga paha, pääsed noomituse ja näpuviibutamisega stiilis kui järgmine kord veel teed, vat siis läheme kurjaks, oled natuke paha, antakse sulle täie pasaga.
Käidud, nähtud, head muusikat kuuldud ja kergem olla, et oma meelsust väljendada sain. Las jääbki nii.

Nahkhiir

2010-05-15T00:04:00.006+03:00

Kolmapäeva õhtu veetsin Estonias Nahkhiire pearoovis. Olin vaimu valmis pannud kolmetunniseks ooperetiklassikaks. Seda aga ei saanud. Üllatuslikult sai hoopis üle vindi keeratud näitemängu, vürtsitatud ohtra alkoholipruukimisega ja seksiseiklustega. Väga julge lähenemine. Pidujanust, magusast kättemaksust ja kellegi teisena esinemisest saab koomiline virrvarr, milles lõpuks saab süüdistada mitte inimest ennast vaid shampanjat. Naudingutele orienteeritud ühiskonnale, kes ei muretse homse pärast on see ainus vabandus. Shampanja kaela saab asjada kõik patud ja väljuda mängust igasuguste süümepiinadeta. Nihkes dekoratsioon ja kaldpinnale pandud solistid mõjusid mõnusalt absurdselt ja irooniliselt.
Saali keskmine vanus oli tubli 65. See seletab ka asjaolu, miks oli siit-sealt kuulda rahulolematust ja aplaus jäi pigem keskpäraseks. Tuldi vaatama ajatut klassikat. Saadi maitsetu ja maitseka piiridel mängiv tänapäevane etteaste, mis vähemasti allakirjutanu arvates lõpuks vägagi värvika asja kokku andis. Aga eks kõigil ole oma arvamus. Minu kõrval istuv vanadaam arvas koguni, et kui Strauss seda näeks, keeraks ta hauas ka ringi. Jah, sellega nõustun.
Juhuslikult sattusime istuma Michiel Dijkema selja taha. Lavastaja vaatas asja viimast korda kriitilise pilguga üle ja tähelepanekuid, mida ta oma ees istunud assistendile tegi, oli arvestades sellega, et esietenduseni oli jäänud üks päev, tõesti palju. Põnev oli teda jälgida, zestid ja emotsioonid rääkisid palju.

Metallica, 18. aprill Saku Suurhall

2010-04-19T22:45:00.003+03:00

Vaid ülivõrdes sõnu saab eilse Metallica kohta öelda. Kui nad siin kümme (vist rohkemgi) aastat tagasi esmakordselt käisid, oli see minu elu suurhetk. Eilsele kontserdile ma päris selle mõttega ei läinud, läksin pigem respekti mõttes, aga tagasi tulin vaimustunult. Võib öelda isegi eneses pettununa, et need karvasellid minu pleilistis nii mitmeks aastaks tagaplaanile olid jäänud. Nüüd on aeg kassetid(!) -plaadid jälle tolmust pühkida ja tagasi aukohale asetada. Keevitati karmilt, teada tuntud "Nothing else matters" ja loomulikult "Enter sandman" olid naelad. Sinna juurde vinge lasersõu ja vananedes ainult paremaks saanud kollektiiv.
Publikust vähemalt poole moodustasid soomlased. Näikse, et ka Ida-Euroopast olidi suures osas kohale sõitnud. Rahvast oli palju, kuumad ja higised pikajuukselised-nahalised moodustasid näppu visates ja möirates suure näljase massi. Iga päev sellist vaatepilti ei näe, mõjus värskendavalt. Soojendaja Fear Factory koosnes ülekaalulistest ja vihastest ameeriklastest, kes välimuse järgi võinuks olla näiteks L.A-st. Tekkis vaid üks küsimus, kui nad päevast-päeva tuuritavad ja rokivad, siis kuidas nad küll alla ei võta. Aga see on rohkem nagu retoorilisemat sorti küsimus.
Igatahes tulemus on siiani vilisevad kõrvad ja sassis maks-kops, aga kõik tasus ennast ära. Eilne õnnelause-EI PESE!

Narva

2010-04-05T22:06:00.003+03:00

Käisime kevadtripil Ida-Virumaal. Põhjarannik oma kõigi võludega. Mätas pole veel üldiselt kuiv, aga ajab asja ära. Isamaa ilu trumpab selle mure üle. Sihtmärk Narva. Narva on suhteliselt hall linn. Aga võibolla on viga aastaajas. Suvel võiks olla ta omamoodi romantilinegi. Kaubanduskeskuses jääb riigikeelega hätta, mäkdoonaldsis saab väga hästi hakkama. Tubli. Ma olevat tänu oma riietusele kohalikega mitte ühte sulanud. Olevat kaugelt aru saada, et tegemist on läbisõiduturistiga Tln-st. Võtan teadmiseks, järgmine kord blendin paremini. Asulate lähedal ei saanud walky-talkisid kasutada, kohalik sagedus sõitis sisse. Narvas tuli meie aparaadist mingit lapse nuttu ja kohalikku taksojuhti. Kaberneemes see-eest sattusime raadiosaatjaga samale lainepikusele kohaliku Ragn-Sells mehega, kes kutsus meid õlut jooma.
Tulemus seitse tundi, viissada kilomeetrit ja kolm pudelit valget veini kahe inimese peale. Erik "jooki ei ole, aga kusta on".

Millest ma veel mitte ei saa jätta rääkimata on hakklihasegu. Pidasin laupäeval sünnipäeva ja tegin pitsat. Ostsin selle tarbeks odavat hakklihasegu. Olen kogu aeg arvanud, et hakklihasegu tähendab veise- ja seahakkliha segu ning sisaldab 100% liha. Aga ei tähenda nagu välja tuleb. Pannile lüües võttis see vesine ja jälk roosa segu lõpuks küll mingi hakklihale sarnase vormi, aga see maitse ei unune iial. Õigemini on maitse selle kohta palju öeldud. Kujutle saia, saepuru, vee ja keeduvorsti miksi, mida oled püüdnud omaltpoolt soola, pipra ja hakklihamaitseainega inimväärseks timmida, aga mis pole loomulikult maitset külge võtnud. Ja siis kujutle sinna otsa maailma kõige sitemat võltsliha lõhna. Liha tootes kokku, nagu selgub viiskümend protsenti. Paha tulemus. Ega muud kui jälkus prügikasti, autole hääled sisse ja Pääsküla poodi. Selleks ajaks olin juba oma vigadest õppinud ja vaatasin pakendilt kogu infot. Sõnaga nii palju kui mina aru saan, siis võtmesõna on hakkliha mitte hakklihasegu. Uhh, juba selle viimase sõna kirjutamine nõuab minult eneseületust. Loo moraal-tarbija, ole teadlikum.

25

2010-03-23T18:56:00.003+02:00

Eile, kallis lugeja, täitus allakirjutanul veerandsada aastat. Päev oli täis üllatusi, meeliülendav. Sain kulleriga lilled, Tiiu ja Mia üllatasid mind vahvasti, jättes Twingo kojamehe vahele kirja, kontoris sõime 7 kilo head kraami (tõsi küll, osa sellest läks kaubaks täna hommikulgi). Õhtul käisin Estonias Georg Otsa galal. Ilus oli. Päeva õnnitleja on Ott. Kui sulle ikka telefonis esimese asjana "palju õnne, jalutusraam" öeldakse, on siin muud sõnad üleliigsed.
Täna pidu jätkub. Ka järgmisel nädalal. Sünnipäev on tore.
Igatahes, tänan kõiki heade soovide eest!

Kölerist Subbini kunstihoones ja retk ajakapslisse

2010-03-14T21:53:00.003+02:00

Üldiselt on olnud kultuurne ja avastamisrõõmu täis nädalavahetus. Üle pika aja külastasin Tallinna kunstihoonet, kus üleval ettevõtja Enn Kunila erakogu koondnimega Kölerist Subbini. Nii palju rahvast kui seekord pole minu silmad kunstisaalis mitte kunagi näinud. Ei teagi, mis inimesi sinna nii meeletus koguses tõmbas, aga nii suur huvi kunsti vastu on igati tervitatav. Vanuseskaala varieerus kümnest üheksakümneni. Üldiselt vedas, kui olime saalidele iseseisvalt tiiru peale teinud, algas ekskursioon kunstiteadlase eestvedamisel. Seda oli hoopis põnevam jälgida ning sai teada uut ja huvitavat. Nägin palju (vanu) tuttavaid.
Pärast näitust läksime Narva kohvikusse, kuhu minekuks juba mitu aega hoogu sai võetud. Oodatud nostalgiaannus oli veel võimsam, kui algul lootsin olevat. See oli ikka tõsine ajakapsel, kus aeg peatub kaheksakümnendate lõpus-üheksakümnendatel. Ei mingit kassaaparaati, ettekandjal on abiks vaid kalkulaator, tsekk kirjutatakse käsitsi ning raha rändab kummuti sahtlisse. Arveldamine loomulikult sularahas. Interjöör on lihtne ja tagasihoidlik, palju puitu ja vineeri, toolidel nikerdatud nupud, puhvis kardinad, mida mäletan üheksakümnendatel nii mõnestki söögiasutusest. Menüü kile vahele pandud fotod kookidest ja muust maguskraamist olid oma kvaliteedilt samuti nostalgiahõngulised justkui äsja fotoilmutusest tulnud. Jällegi meenusid vanad head üheksakümnendad kui filmirull aparaadist välja sai võetud ja ärevusega fotopoodi viidud.
Menüü oli nagu kohvikus ikka-saiad, koogid, praed, sealhulgas kooreklops. Tellimuse esitamisest kuni sööma asumiseni läks üle poole tunni, see on vabandatav kuna terve saali peale oli vaid üks vene aktsendine ent viisakas ettekandja. Pelmeenid olid nagu pelmeenid ikka, pannkoogid samuti. Ootusi ei petnud jäätisekokteil, mis maitses tõesti nagu lapsepõlves. Hiljem jäi kripeldama menüüs pakutud shampuse-jäätisekokteil. Usun, et ka see oleks ootusi ületanud.
Üllatavalt palju laudu oli reserveeritud, see näitab, et koht on endiselt moes ja küllap oli planeeritud laupäevaõhtune sünnipäevapidu. Külastajaid oli seinast seina-barrettidega vanaprouad, seltskond lõbu ja ilmselt nostalgiajanuseid (?) soomlasi, üksik viiekümnendates härra.
Kuna teenindus oli küllalt aeglane ja pidi pikalt istuma, hakkas ootamatult jahe. Ilmselt pole üleilmne masu puutumata jätnud ka seda maja ning küttearveid ning tööjõudu püütakse hoida miinimumi piires.
Ühesõnaga, võtke nädalavahetusel aega enda jaoks ning veetke tunnike-paar kesklinnas Narva kohvikus. Las ajamasin viib teid kaasa ja seda üldse mitte kalli raha eest. Pärast seda astuge uksest välja, toibuge ning astuge tagasi modernsesse ellu koos kõige sinna kuuluva virr-varriga.

Samsun, Türgi

2010-03-01T17:30:00.004+02:00

Veetsime aega noortevahetuses Türgis Samsunis Musta mere ääres. Eestlasi oli 7, lisaks veel inimesed Türgist, Tsehhist ja Ungarist. Vahetuse teemaks oli laste olümpiamängud. Nädala jooksul tegelesime kõige lapselikuga-seinamaalingutega, nukkude meisterdamisega, käisime koolides ja muidugi võistlesime olümpial. Sealsed lastemängud olid meile muidugi suureks shokiks-robustset kehalist pingutust nõuvad ja mitte kuigi turvalised. Eestis läheks selliste mängude korraldamine paragrahvi alla ja tooks kaasa ilmselt vigastusi ja verd. Enamik viiakse läbi asfaldil. Hüpatakse üksteisele selga, lastakse rulataolise ratastega asjal mäest alla, omamata sealjuures elementaarsemaidki kaitsevahendeid. Tegelikult oli see kultuurishokk hariv ja pakkus palju head nalja. Lõpuks sa enam haiget saamisest väga ei hoolinudki.
Kultuuriõhtul serveerisime musta leiba, hapukurke ja erinevat masti Kalevi shokolaadi, sellest sai õhtu hitt. Kinkisime ja etnosokke ja Tallinna kilusid. Tsehhid pakkusid muidugi erinevas varieeringus Becherovkat. Ka türklased ja ungarlased tulid oma karmima kraamiga lagedale, millest üks mulle oma karmuses väga meeldis, kuid mille nime ma ei suuda meenutada.
Laagrist sai omamoodi meediasündmus, näis et see oli Samsunis suur asi. Käisime kõikvõimalikes mõeldavates linnavalitsuslikes asutustest, kus saatsid meid fotograafid ja televisioon. Järgmisel päeval olid kohalikud ajalehed meie pilte täis, kuigi ei saa jätta mainimata, et seal maal ei ole trükikvaliteet teab mis hea ja illustratsioonid teksti kõrval on rohkem nagu ristikese kirja saamiseks kui et neist selgeid ja meeleolukaid nägusid välja loeb.
Tügis ellu jäämiseks piisab põhimõtteliselt vaid ühest sõnast-kebab. Inglise keelt seal et räägita, aitab teada tuntud kehakeel ja sõna kebab, mis avab sulle vajalikud uksed. Kuigi ma lambaliha ei söö, suutsin ennast olude sunnil siiski kohalikku kultuuri adapteerida ja saiakebabi vahel maitses see täitsa okeilt. Üldiselt on toit vürtsikas nagu ikka, üllataval kombel ei tekitanud see mingeid vaevusi kõhule ja kõik võeti tervitades vastu.
Üks asi mis tõeliselt ära kammis oli türgi liiklus. Ebamäärased reeglid ja sebra ületamine oli tõsine vene rulett. Jalakäijale ei anna keegi teed, pead ise sobiva hetke leidma, et üle lipsata. See hetk võib olla valitud valesti või halvemal juhul veel rohkem valesti. Õigesti valida ei saa, sest isegi kui juba teed ületad, saad kõrvulukustava signaali osaliseks. Mul tekkis kohe küsimus, kuidas seal sõidueksam välja näeb või kes jääb süüdi, kui ülekäigurajal keegi alla aetakse. Aga las ta jääb, nendele küsimustele ei ole ilmselt ühest vastust. Mul on suur parakas peal ja võtab aega enne kui julgen Tallinnas jala liiklusesse minna.
Koju sõitsime pea 24 tundi ja hetkel pole ma veel teravaim pliiats. Hakkan vaikselt kodusesse ellu tagasi tulema, kuigi kui oled harjunud 18 kraadise soojaga on see päris raske. Inimestest oli raske lahkuda, ma ei pea ennast eriti sentimentaalseks inimeseks, erinevalt meie türdukutest ma pisardama ei hakanud, tegin seda lennujaama sõites omaette ja vakiselt ja õnneks läks see ruttu üle. Sooje tundeid tekitab, kui laagrilisi meenutad. Õnneks on neid suvel imselt siia oodata.

Kaks gerberat

2010-02-14T17:49:00.004+02:00

250 EEK teenimine paari minutiga on ülilihtne. Pead ainult laupäeviti Vikerraadio soovisaadet kuulama ja seetõttu teadma Vello Orumetsa legendaarset hitti "Kaks gerberat". Seejärel peab sul olema ema, kes on kindel, et loo nimi on "Kolm gerberat", tuginedes faktile, et paaritu arv lilli läheb loosi vaid matustel. Siis peate te vaidlema ja kihla vedama. Algul panete mängu 500 EEK, aga kuna sa oled kindel, et sul on õigus, siis hakkab sul oma emast juba eos kahju ja sa otsustad teda mitte nii põhjapanevalt nöörida ning veate kihla 250 EEK peale. Käed löödud, istud sa arvuti taha ja guugeldad emale mängima "Kaks gerberat". Tuba saab rõõmsat mussi täis ja sinu taskud ka.
PS! Allakirjutanu peab oluliseks märkida, et ausa inimesena ta raha siiski vastu ei võtnud.

Ürgmees

2010-02-07T19:09:00.003+02:00

Reedel vaatasime Vene Kultuurikeskuses "Ürgmeest". Naised ja mehed on oma maailmates nii erinevad ja neid kahte maailma ühtseks kokku siduda ei saagi. Ja pole vajagi. See teebki elu põnevaks. Oleks ikka igav küll, kui kõik oleks ühe puuga löödud - ei oleks kellegi kallal iriseda. Ja samamoodi oleks igav kui keegi peldikus lehte ei loeks ega oma musti sokke vedelema ei jätaks. Maailm oleks liiga pedantne ja steriilne paik. Naistel on kiiksud ja meestel ka, nende talitsemine ja teatud määral raamidesse surumine annabki mängule ilu. Mulle väga meeldis, et Jan Uuspõld seda kõike meile selgeks tegi. Polekski kedagi teist paremini ette kujutanud. Mine vaata ära, veel jõuad.

Eile vaatasime Anne Veski kontserti, mis oli Tallinna Linnahallis üles võetud 1993 aastal(vist). Anne laulud tulid kahjuks kõik lindilt, see võimaldas diival muuhulgas tantsutaktis agaramalt vehelda. Pärast küsis Urmas Ott Annelt, kas tema jaoks oleks probleem anda kaks sellist kontserti päevas. Loomulikult vastas diiva eitavalt. Nojah, kindlasti on tal õigus, kuna häält ju kulutama ei pea. Ainsad, kes oma palga auga välja teenisid, olid kaks üliaktiivselt rassivat tantsupoissi, kes saatsid diivat (erinevaid modernkostüüme kandes ja higist leemendades) igal laulul. Kaks kontserti päevas oleks viimaste jaoks ilmne liig. Ka oli põnev vaadata, kuis Annele alguses vallatute lokkidega shinjoon pähe tõmmati. Järgmise seti algul oli see juba Reet Oja peas.

Ajas tagasi

2010-01-17T18:53:00.004+02:00

Olen pohmellis ja väsinud, aga eilne läks küll asja ette. Elo soetas pärast kahe aasta pikkust otsimist korteri. Tõeline stalini-aegne maja kõrgete lagedega ja mõnusalt sopiline. Pärl igas mõttes. Elamine tuli koos mööbli ja absoluutselt kõige muu mõeldava pudi-padiga. Talgukorras läksime elamist tühjaks tegema. Avastamisrõõm ja sellega kaasnev adrenaliin olid mõõtmatud. Välja tuli kogu vene kirjandusklassika, näiteks Puskin, eesotsas Jevgeni Oneginiga. Köögist sekka paremaid lauanõusid, serviise, söögitarvete komplekte. Paljud tarvikud tekitasid mõnusa nostalgiatunde, kuid oli ka atribuutikat, mille eesmärgist aimugi polnud. Selleks tulid appi vanema generatsiooni teadmised. Üheks leiuks oli kühvel, millele laualt saiapuru pühiti. Uskumatu kasutusega asi, aga ilus nägi välja küll. Koos oli üle kümne inimese, igaüks toimetas nagu oskas. Levis mõnus naftaliinilõhn, kuna suutsime portsu naftaliinitablette koridoripõrandal puruks tallata. Asjad said lõpuks kottidesse-kastidesse, aga nende kõigi äravedamist on raske ette kujutada. Õhtu päädis seljanka ja viinaga. Supitaldrikuid asendasid leitud nõukaaegsed kohvitassid, aga viina joodi kristallpokaalidest. Kustutasime tuled ja küünlad pandi põlema. Supp oli pärast sellist avastusretke väga fain ja viin maitses liigagi hästi. Laua ümber oli hea unistada. Istunuks nagu ajakapslis. Aga pikk tee on minna.

Millist muusikainstrumenti valdad Sina?

2010-01-15T16:37:00.005+02:00

Satun ristsõna lahendama umbes korra aastas, mida on selgelt vähe. Aga seda suurem on rõõm. Ristsõna, kus tuli kokku panna hiirteorkester, teeb hoobilt Railyst nädala keelerikastaja, sest selle tütarlapse käeläbi sai paaniflöödist paanikflööt. Ja seda täiesti süüdimatult. Kui ma poleks ohhetama hakanud, arvaks ta seda tänaseni.

Nojah, sellest tuli mul jälle tahtmine minna mõnele sümfooniaorkestri kontsertile. Peab mõtlema seda asja.

Peatage mu tantsujalad, siduge mind kinni!!!!

2010-01-05T16:18:00.009+02:00

Kilepiima toimetus, kallis lugeja, jätkab ka sellel aastal, püüdes olla ikka aktiivne ja sisutihe.
Seekord tuli aasta stuudios 54. Alljärgnevalt mõned süütumad ülesvõtted.

Hädaorg ehk elu talvel

2009-12-28T21:05:00.005+02:00

Jälle nutt, kiun ja hala, aga ma pean selle enda seest välja saama, sest siis hakkab kergem-mulle ei meeldi talv ja mulle ei meeldi lumi! Lumi tuleks ära keelata. Ideaalne talv on maksimum miinus viis kraadi ja musta maaga. Okei, okei, lund võib olla, aga mitte üle sentimeetri. Nii et jalanõusid ei rikuks ja autoga kinni ei jääks. Praegu aknast välja vaadates läheb süda tõesti pahaks. Ja hommikuti autot välja kaevata on ilmne jälkus. Sellest johtuvalt teenib nädala parima Raily "kes ei riski, see lõunat ei söö", ehk siis jäin Arena parklas hommikul loomulikult kinni. Lõunat kaasas polnud, ainus võimalus oli minna autoga Selverisse. Tuli võtta risk.

Raporteerib Piret

2009-12-05T19:36:00.004+02:00

Järgnevalt, kallis lugeja, viivitusega seletuskiri Aktsioonile Pireti sulest. Minu tervis vedas mind sedapuhku alt, mistõttu jäi pilet realiseerimata ja suhu mõru mekk. Sellegipoolest (tekst muutmata kujul-toim):

Eila sai käidud vaatamas monotükki Aktsioon – Täna õhtul Jaak Prints. Emotsioonid on endiselt ülevad. Kahjuks pidin seda kõike vastu võtma üksi, kuna mu kaaslane vandus alla halvale tervisele ja pöördus koju. Sellest hoolimata võtsin end kokku ning astusin No99 teatriuksest sisse.
Algselt anti sõna teatrikriitikutele, kellel igalühel oli ülesanne iseloomustada Jaaku. Esimene neist tõi välja hr. Printsi iseloomujooned, millest eredamad olid „armas“ ja „nunnu“. Need sõnad olevat välja tulnud guugeldamise tulemusena. Järmisena sai sõna Kairi Prints, kes korduvalt rõhutas seda, et neid ei seo Jaaguga ei sugulus- ega ka abieluside. Viimasel esinejal oli au ette kanda lavakunstikooli õppejõu iseloomustus. Nagu õppejõud tavaliselt ikka teevad, nii ka temagi oli kirja pannud paljud head ja ka mõned vead. Õpetajate värk, ikka räägitakse hinnetest.
Ja siis oli aeg Jaagul astuda seinapeale kuvatud pildist reaalsusesse. Uskumatu, mida see noorhärra (hilised kahekümnendad – toim.) suudab korda saata. Laulda ta oskab, näidelda oskab, tantsida oskab. Väidetavalt seda esimest ta teha ei oska. Omalajal lavaka katsetel ei hakanud ta punnitama Rujat laulda, vaid esitas lihtsa rahvalaulu. Katsetelt naastes oli vist närv suur aga esialgu ei näinud Jaak oma nime sissesaanute nimekirjas. Hingas kergendatult. Silmipühkinuna oli nimi ometigi seinal. Ema ei teadnud aga ema sai teada – Laine Mägi ütles. Ja nii see teatri tegemine alguse sai.
Soravalt esitati publikule mitmeid šketse erinevatest etendustest (GEP, Perikles, Kuidas seletada pilte surnud jänesele). Minu silm on näinud neist esimest ja viimast. Perikles on nägemata aga esitatud tantsusammude põhjal tunnen vajadust seda teha. GEP on muidugi kogetutest kõige kõigem. Jaagu laste tegemise ettepanekule tahtsin juba teistkordselt jaatavalt vastata.
Hr. Prints kutsuti lavale tagasi 4 korda, viimase ajal oli rahvas püsti ja ka Jaak otsustas tänutäheks sirge seljaga tabureti peale ronida. Parim pärast GEPi!

2012

2009-11-14T22:54:00.004+02:00

Ma olen närb kinoskäija, aastas paar-kolm korda. Eesti filme muidugi jumaldan, aga neid näidatakse harva. Neljapäeval juhtusin 2012 esilinastusele. Õudukaid ei käi ma kinos põhimõtteliselt vaatamas. Tähendab, tahaksin küll, aga mul on paratamatu omadus kinos ootamatute kohtade peale võpatada ja alati on sellepärast piinlik. 2012 oli muidugi teisest puust, katastroofifilm, aga sellegagi seoses olid mul omad kartused, et äkki paneb toolil ehmatama. Ei pannud, õnneks. Huvitav vaatamine, peab tunnistama. Eriefektid ja puha. Juhtusin ka kriitikat lugema ja asi, millega 110% nõustun on see, et ilgelt ära on tüüdanud need viimase hetke pääsemised. See ei ole lihtsalt enam in. Pole võimalik, et peategelane ükskõik mis kuradi uppumise, plahvatuse, maalihke või teab veel mille eest alati ära saab. Sellest on juba kõrini. Ausalt öeldes oleks asi palju usutavam, kui nimitegelane sureks maailma päästes. Praegu ei tekitanud John Cusacki "kangelaslikud" püüdlused minus mingit pinget ja kaasaelamist, häirisid hoopis. Ja liiga palju toodi sisse sellist kulunud ühe perekonna ninnunännut. Rohkem keskendumist inimkonnale tervikuna, palun. Mind tõmbasid märksa rohkem kaasa vene maffiabossi ja tema sulase Johan Urbi kehastatud Sasha tegelaskujud. Lõpp oli niigi teada, perekond saab kokku ja kõik on jälle roossamanna. Sellepärast oleksin ma oodanud filmitegijatelt hoopis mingit twisti või krutskit tegelaste saatuses, et kordki teha asja vaataja jaoks põnevaks. Lõpp ei pea alati ilus olema. Palju rohkem oleksin ma tahtnud näha uues maailmas vene miljonäri, tema noort pruuti ja Johan Urbi.
Krutskeid ei saanud, lõppes läägelt, aga sellele vaatamata jäi suhu päris mahe maik. Võib vaadata küll.

Eesti matus

2009-11-08T20:02:00.005+02:00

Eesti Draamateatris näidati (üle pika aja?) "Eesti matust". Üsna muhe vaatamine. Päris mitmes kohas tekib selline eestlaslik äratundmisrõõm, kohati ka piinlik äratundmisrõõm asjade üle, mida vabatahtlikult endale tunnistada ei taha. Ehk siis ühe perekonna ja kodutalu stoori. Matus, mis toob sugulased kokku ja tõstatab tahes-tahtmata küsimuse, mis saab majast, maast ja muust varanatukesest, mille edasisest käekäigust on igalühel oma arusaam. Ja loomulikult ka isiklik huvi. Need on nii elulised teemad, nendega puutume elus varem või hiljem nii ehk naa kokku. Ühesõnaga, koputab natuke südametunnistusele, paneb mõtlema raha ja emotsionaalsete pereväärtuse üle. Toredad karakterid, veidi ullikesed igaüks oma nurga alt, aga kokkuvõttes heatahtlikud. Head kodumaised näitlejad, sobiv vaatamine teisepäeva õhtusse. Asi on nii lihtne, et pikem jutt oleks siinkohal üleliigne.

Aktsioon

2009-10-29T22:44:00.003+02:00

Eile osalesin esimest korda No teatri aktsioonil. Kuigi Solarise tekst oli väga keeruline ja raskesti jälgitav ning kosmosetemaatika on minu jaoks väga ebahuvitav, oli esimene tund tore ja ootusärev. Juba loodud ruumiatmosfäär ja patjadel lesivad kuulajad mõjusid uudse ja põnevana. Meenutas kohati noortelaagri kirjandusõhtut. Sellist õhustikku klassikalises teatris just iga päev ei koge. Kuulati. Kuulati veel. Oodati, et kohe-kohe hakkab ka midagi peale lugemise toimuma. Et iga hetk kargavad näitlejad püsti ja läheb lahti selleks päris actioniks. Pooleteise tunni pealt oli selge, et nii see ei ole. Siis oli juba enam kui arusaadav, et see raamat loetakse lõpuni ja seda ongi meid täna siia tunnistama kutsutud. Pidasin algul Kukust kuuldud intervjuud naljaks, kus öeldi, et aktsioon võib võtta kuni seitse tundi. Ikka tahetakse ju furoori tekitada. Muidugi mõistsin nüüd, et see ei olnud nali. Samuti sain aru, et polnud ka nali etenduse algul kuvatud info, et saalist on lubatud lahkuda ning avatud on kohvik, kus saab käia keha kinnitamas. Muuhulgas sai selgeks ka see, miks teatri wc-s sedapuhku ka kõlarid olid. Ühesõnaga järsku oli kõigil kohaalviibijail asjast selge sott ning teada oli, et täna läheb siin kaua. Esimesed lahkujad läksid umbes teise tunni hakul. Ilmselt olid paljud neist pettunud. Kujutan ette, et see kes enne aktsiooni näinud, ootas ka seekord nalja, eksperimente ja lahedat äraolemist. Need pettunud olidki esimesed minejad. Teisel-kolmandal tunnil jäid read veelgi hõredamaks. Tavaline teater kestab umbes kolm tundi, seega ei pidanud ma vajalikuks veel minna. Kuigi teksti ma jälgida ei suutnud, polnud ma väga väsinud ega tüdinenud. Mida rohkem lahkujaid oli, seda rohkem ruumi tekkis allesjäänutele. Sai vabamalt jalgu sirutada ja patju külje alla sättida. Mida aeg edasi, seda rohkem tekkis küsimus mis saab meist kaaslasega. Üha enam hakkasin mängima mõttega, et olen siin lõpuni. Algul ei uskunud seda, aga see mõte läks aina kindlamaks. Tekkis adrenaliin, tahtmine mängida oma võimete piiridega, kaua ma suudan siin istuda, sest olegem ausad, tekstist ei saanud ma enam sõnagi aru. Neljandal tunnil tegid näitlejad pausi, tantsisid, sirutasid. Ja jätkasid. Umbes siis otsustasime minna välja ja teha söögi-joogipausi, sest ma polnud suurt midagi söönud, arvates et olen kümneks kodus. Teatrikohvikus olid jäljed sellest, et rahvas on teinud endale head äraolemist. Kui tagasi läksime, olid read juba nii hõredad, et sai ennast pikali visata. Sellel hetkel saavutaski aktsioon minu meelest oma mõtte. Alles olid jäänud tugevamad, kes lähevad võiduka lõpuni. Inimesed pikutasid, mõni tukastas. Tekkis mingi ühine meeleolu ja eesmärk, mida enne nihelejate lahkumist ei olnud. Pimedas saalis lamades tuli kohati naer peale, kui mõtlesid, et oled tegelikult teatris. Käisime veel mitu korda väljas, oodatult pidin võitlema kaaslase allaandmise tahtega. Aitäh, et jäid. Neljanda-viienda tunni pealt lahkumine oleks olnud tõsine tagasiminek ja kogu käik oleks olnud ajaraisk. Tuli pidada vastu vastu pidamise pärast. Une ja ärkveloleku vahepeal jõudsime võiduka lõpuni. Aeg kuus tundi ja viisteist minutit. Aplaus näitlejatele.
Ma ei olnud enne aktsioonil käinud ja seetõttu ei osanud ka midagi oodata. Võimalik, et kui oleksin seda näinud, tundunuks Solaris kuidagi lihtsama vastupanu teed minekuna. Tegelikult ei olnud see mingi lihtsa vastpanu tee. Näitlejad on ikka üks võimekas ja imestusväärne rahvas. Ütleme nii, et loomulikult oleks võinud veidi improviseerida ja rohkem dialoogi arendada või ka loetut kohati kaasa teha, aga üldiselt on kole pärast sellist asja iriseda. Asja mõte oli hea, omanäoline mõõde teatrile ja ajale. Mida isegi mõtlesime ja kuulsin ka täna räägitavat, et rahvast paremini haarata, võiks sellist asja katsetada mingi tuntud raamatu peal, näiteks "Kevade" või "Bullerby laste" näol. Siis jääks olemata raskesti arusaadav või jälgitav tekst ning saaks silma looja lasta ja seda kõike ette kujutada. Nagu unejutt.

Õppida õppida õppida

2009-10-25T18:29:00.002+02:00

Kõik mis ei tapa teeb tugevamaks. Seda võib ööklubi Panoraam kohta öelda küll. Ma ei ole klubinimene, satun sinna ehk paar-kolm korda aastas ja ka siis tunnen ennast võõrkehana. Aga seda kogemust tuleb võtta kui punki. Avardab silmaringi. Paneb olukorda, millese iga päev ei satu. Nii tekivadki elus võrdlusmomendid. Sõnaga, käige ringi, ahmige endasse kultuuri(tust) ja tundke rõõmu kuis silmaring raginal laieneb.

Sittagi pole muutunud

2009-10-19T19:36:00.004+03:00

Midagi pole öelda. Võim ei vahetu Tln linnas. Vähemalt sai eile valimispidu kiluvõileibade, viina ja võimupirukaga. Muud rõõmustavat pole.
Aga tuleb tunnistada, et valimine kui protsess mulle meeldib. Meeldib minna valimisjaoskonda, milleks on nostalgiline Kivimäe Kool. Kahjuks satungi sinna vaid valimiste ajal. Liiga harva seega. Samasugune tore rituaal on valimiskabiini sisenemine, mõttetöö tegemine ning selle vormistamine. Kuigi olin valiku oma peas ammu teinud, oli ikka vahva kabiinis aeg maha võtta ja silmadega nimekirjad üle lasta. Nõmme piirkonnas jäi silma huvitav nimi Vaikus Jõgisu. Erakonda kahjuks ei mäleta, võibolla oli üksikkandidaat.
E-valimised on küll innovatiivsed, aga vanakooli inimesena meeldib mulle käia jaoskonnas. See on iselaadi ettevõtmine ja selline mõtestatud tegevus. Samas usun, et pole kaugel aeg, mil ühinen e-hääletajate armeega.

Otsereportaaž sündmuskohalt

2009-10-15T23:19:00.004+03:00

Pikad tööpäevad, vähene uni ja varajane ärkamine kõlavad hirmuäratavalt. Aga kui oled juba selle sees, läheb asi nagu iseenesest. Lülitub sisse autopiloot. Või mingi alalhoiusüsteem (mille olemasolust sul muidu aimu pole). Varajane ärkamine ei nõuagi nii suurt pingutust. Ja kuigi silmad punetavad ja on paistes, tunned ennast ikka teovõimelisena ja mitte üldse kõige koledama ametnikuna maailmas. Hommikul on mõte üllatavalt selge, olek konkreetne. Päeva peale muutub asi natuke hajusamaks ja hägusemaks. Aga see selleks. Nüüd on õhtu, mida pole on uni.

Sport sport sport

2009-10-11T18:43:00.003+03:00

Osalesin täna sügisesel rabajooksul-6,3 km. See on alati nostalgiline ettevõtmine, sest olen lapsest saati igal kevadel ja sügisel osalenud. Väikese mööndusena tulid vahelele ka teismelise aastad, kus ma siis mõnikord vaikselt kõrvale hiilisin (hiljem muidugi kahetsedes), kuid on olnud ka kordi, mil vean ennast hommikul pärast pidu starti ja läbin raja kõndides. Kuid ikkagi läbin! Täna ei olnud selline päev, täna läksime kohale ja osalesime mõtestatult. Valisime hea tempo, sellise, kus jõudis vabalt ka rääkida ja loodust naudelda. Igapäevane trenn on andnud hea tulemuse, kui vanasti oli 6 kilomeetrit minu jaoks utoopiline distants läbida, siis tänased kuus kilti möödusid lenneldes ja tõesti erilise pingutuseta. Olen selles suhtes ikka kõvasti arenenud. Aeg 43 minutit. Pärast seda hommikusaun ja staadionile teise liiga vutti vaatama. Võtsime ülevalt kontorist klapptoolid ja keetsime teed ning istutasime ennast Sportlandile. Tarvastu fännide rivi oli kõike muud kui tagasihoidlik, nende seas ka mõned nokastanud. Polekski pühapäevasel päeval nii palju vastasfänne oodanud. Üldiselt kannatab selline ilm veel õues vutti taguda ja vaadata, aga mitte kauaks. Ootan Futsali hooaega. Täna pidime paraku Tarvastu paremust tunnistama. Sellest on kahju.

Eilne kardetud ja kurikuulus Bosnia ja Hertsegoviina kohtumine möödus üllatavalt rahulikult ja vahejuhtumiteta. Võibolla isegi liiga rahulikult? Asi oli üldiselt väga suure kella küljes, turvarisk kõrge. Tundus, et salamisi isegi oodati midagi marulist juhtuvat, aga ehk ei julgetud seda kõvasti välja öelda. Igatahes oli staadion eile emotsioonidest tiine ja see ongi peamine. Ühed mudas ja teised õnnelikud, aga see ongi asja ilu.

Palju asju mahub ühte neljapäeva

2009-10-03T18:14:00.008+03:00

Neljapäeval käisin Sõpruse Rimi Piletimaailmas No "Aktsiooni" pileteid ostmas.

"Palun kaks piletit "Aktsioonile".
Lahke olekuga müüja asub operatiivselt arvutiga klõbistama.
Tuleb härrasmees, käes kümnekroonine, pöördub müüja poole.
"Vabandust, aga palun vaheta mulle kiirest kolm münti, muidu lasen püksi."
"Jah, kohe, ära püksi küll lase."
Annab härrale mündid, viimane tänab ja tuiskab wc poole.
"Nii, kuhu me jäimegi, kolm piletit, jah?"
"Ei, kaks."
"Jah õige, kaks."

Samal hommikul tulin just hambaarsti juurest. Implantaat läheb maksma ca 30 tuhat. Olin arvestanud poolega sellest. Karm, aga tervis ennekõike. Sellest saab minu kalleim kehaosa, teisti ei oska seda nimetada. Olenemata masust on hambaarstidel hää põli.

Aga neljapäeva lõpetuseks kokkasime Kadri juures sellise pastaroa, et ikka oli. Ja suure pudeli karget valget veini lahendasime ka kolme peale probleemideta. Sõitsin üle pika aja bussiga koju. Ootasin peatuses, oli pime. Paar minuti enne seda olin märganud vastasmajast mingit kogu välja tulemas, kes justkui oleks kaasas kandnud valget jalutuskeppi. Mõtlesin, et ju on siis tõesti pime inimene. Ei viitsinudki süveneda. Järsku käis mingi sähvatus. Läks paar sekundit mööda, kui taipasin, et see tuli fotokaamerast. Pimeda jalutuskepp osutus hoopis kaamera jalgadeks. Inimene oli tulnud pimedas maja ette, et pildistada õhtust ja vihmast Vabaduse puiesteed. Kas ta ka mind suumis, et tea, kohati jäi mulje, et võibolla isegi. Alateadlikult olin ikka valvas. Edevus ju inimesel loomuses.

Nii ja naa

2009-09-24T11:40:00.002+03:00

Olen teist päeva voodihaige, eile ega täna tööl ei käinud. On juba parem.
Eile helistas kolm korda mingi vanem naisterahvas. Ei saanudki aru, kas tema oli tellinud või oli teda tellitud Lubja ja veel mingi tänava nurgale majavammi hävitama. Arvasin algul, et on mingi tüngakõne. Luges ette telefoninumbri, mis talle antud oli. Tõesti minu number. Ilmselt oli keegi selle valesti öelnud või nimetatud proua selle valesti üles kirjutanud. Kui ta esimest korda helistas, vastasin ja ütlesin, et on vale number. Paari minuti pärast helises telefon uuesti, ma ei vastanud enam. Pooleteise minuti pärast helistati jälle. Vastasin lõpuks humoorikal toonil. Tegelikult hakkas mul kodanikust suisa kahju, sest kui ta tuli vammi hävitama, siis ei saanudki ta majaomanikku kätte ja pidi ilmselt sama targalt tagasi minema. Kui ta aga tellis hävitusbrigaadi, siis ei jõudnudki see vist kunagi kohale. Ma siiralt loodan, et asi ikkagi lõpuks lahenes, sest kuigi asi kiskus veidi koomiliseks, on sellegipoolest tegemist tõsise probleemiga.

Kass Arturi vabaõhukino

2009-09-20T19:04:00.003+03:00

Eile külastasime vanalinnas Kohtuotsa vaateplatvormil Kass Arturi ehk Artur Talviku vabaõhukino. Päris vahva ja üllas mõte tõmmata kaunisse kohta ekraan üles ja pakkuda huvilistele tasuta häid Eesti filme. Kavas olid Kaspar Jancise animafilmid ja õhtut kroonis filmiklassika "Verekivi" näol. Loodud oli õdus meeleolu, pakuti süüa ja hõõgveini, soe sügisõhtu soosis üritust. Rahvast ei olnud ülemäära palju, aga see oligi hea, oleks olnud liiga anonüümne. Üks paarike oli suisa oma väikese diivani kaasa toonud. Istusid teineteise kaisus ja vaatasid armsasti suurt ekraani.
Õhtu edenedes põikasime Valli baarist läbi, polnud ammu seal käinud. Inimesed, jooge Valli baari rummikoolat! Ärge mürgitage ennast muude fäänside ja värviliste jookidega. Hea ja aus kraam.

Sügisjookslane

2009-09-13T18:49:00.003+03:00

Esimest korda lasin ennast SEB sügisjooksule ära rääkida. Ootame veel ametlikke tulemusi, aga enda ajaarvestuse järgi läbisin kümme kilomeetrit tunni ja kahekümne minutiga. Aeg iseenesest polnud minu jaoks oluline, võtsin hoopis eesmärgiks mitte sammugi kõndida. Täitsin selle sajaprotsendiliselt, selle üle on hea meel. Valisin oma tempo, sellise aeglasema. Jooksin ja mõtlesin häid mõtteid. Head mõtted viisid sihile.
Ei meeldinud aga keppijad. Jah, loomulikult on tore, et nendel, kes joosta ei soovi, on võimalus rada kepikõndides läbida, aga jooksjad ja keppijad segavad teineteist siiski päris korralikult. Jooksja ei võta ruumi, keppija võtab. Kohati oli päris morjendav püüda neist puhta tahaga mööda laveerida ilma et keppidesse koperdaks. Endiselt olen kindlal meelel, et jooksjate ja keppijate start võiks olla eraldi.
Üldiselt-terves kehas terve vaim!

Nädala tsitaat seekord Otilt "ma sain kohe tegelt aru hiljem."
Ja nädala tegu seekord minu vanematelt, kes üllatasid mind meeldivalt, pannes suure kivirahmaka mulle voodisse. Äkki läheb vaja või nii. Isa oli tahtnud veel padja alla panna, aga ema oli keelanud.

Seenteta sada ja seened

2009-09-06T21:38:00.003+03:00

Käisin täna seenel. Seeni ei olnud, loomulikult. Viimane tõsiselt saagikas seenelkäik jääb aastasse 2003. Mäletan, et oli septembri algus, olin elevil, sest oli algamas esimene aasta kõrgkoolis. Kolasime kusagil Ruila metsades, vat siis sai seeni. Täna oli mõttetu kondamine. Aga minu suureks üllatuseks transformeerusid ühel hetkel seenelised marjulisteks, kuna avastasime enda rõõmuks mustikaid ja pohli. Õhtut kroonis mustika-pohlakook.

Jalgpallis oli edukas nädalavahetus. U-21 alistas EM valikmängus koduväljakul Gruusia. Vaade oli hea, poisid jooksid nagu peo peal ja sahistasid vastase võrku. Ilmateade ei pidanud paika, päike siras. Pärast mängu kiirustasin koju, värskendasin ennast ja läksin Raily juurde, et jälgida suurmängu Türgiga. ETV teleülekanne hakkas veerand tundi pärast tegelikku kick-offi. Kui internetti ilmus info, et Eesti esimestel minutitel türklastele värava lõi ja selle kinnituseks ka telefonikõne tuli, on raske seda tunnet sõnadesse panna. Ei ole papist poisid.

No80

2009-08-21T15:44:00.004+03:00

Onu Tommi onnike. Onu Tommi onnike. Njah. Ausalt öeldes olen päris hädas enese väljendamisega. Oli ootamatult julm, samas ootamatult aus. Esimese sellist käsitlemist oli No teatri puhul kohati raskegi uskuda, teine on No teatri puhul tavaline. Ma ei olnud enne samanimelist teost lugenud, hea oligi, et polnud. Mulle meeldis, et hoiatati lapsi teatrisse mitte toomast. Lugenud lavastuse kohta blogiposte, mainis nii mõnigi, et pisarad tulid silma. Ma ei nuta mitte kunagi filmide või raamatute peale, veel vähem teatrietenduste. Aga ausalt öeldes oli "imelik" küll. Istusin esimeses reas ja see kõik oli ühel hetkel nii reaalne. Andres Mähari Onu Tomi nuhtlemine ja tema kannatused, millele järgnes õõvastav vaikus, panid ühel hetkel mõtlema, et kas ma nüüd tõepoolest nutta ei taha? Kohmetu tunne tuli, ei osanud hoida oma käsi süles ega silmi kusagile peita. Loomulikult ma ei nutnud. Lõpuks.
Võibolla ehmatab mõni nüüd sellise jutu peale ära, aga niisugune on minu nägemus asjast. Võibolla tundub see kellegi jaoks liiga must või valge, aga järelikult ma olengi mustvalge. Mulle meeldib lause kavalehel, et kõik hea, mis temaga juhtub on ajutine. Kõik halb-paratamatu. Ja tundub, et ka vältimatu. See võtab asja adekvaatselt kokku.
Näitlejad uskusid sellesse mida lugesid ja uskusid sellesse mida mängisid. Parim oli minu arvates Eva Klemets.

Sa toiduklubisse alati tulla võid, Su silmist pliidile võtta saab tuld

2009-08-15T12:18:00.004+03:00

Eile õhtul kümne ajal küsis vanaema, kas ma ei kuulagi raadiost Pohlaku intervjuud. Selle peale läksin istusin kööki raadio kõrvale. Kuulasin ja mõtlesin, et mis huvitav Aivaril viga on, sest hääl tundus vaikne ja võõras ning justkui külma saanud. Mõtlesin, et ju ongi siis külmetunud. Kuulasin edasi. Saatejuht Tiit Karuks küsis järsku, et oled nüüd 35 täis. Aivar vastas jaatavalt. Mõtlesin, et see ei saa ju loogiline olla. Kas tegu on naljasaatega? Siis räägiti neljast lapsest. No kurat, viis on ju, mõtlesin. Siis süttis tuluke mu peas. Tegemist on ehk kordussaatega vanast ajast. Kurat oligi. 1997.

Asutasime aktiivsemate naiskolleegidega toiduklubi. Või õigemini vaidlused nime teemal alles käivad. Nemad tahavad seda nimetada küll salatiklubiks, aga mina tahaks asja vähe laiemalt võtta. Neljapäeviti pärast tööd siirdume kusagile toitlustusasutusse, tellime salati (jälle mina tahaks laiemalt võtta)ja anname hinnangu. Mõte on suurepärane, aga kontseptsiooni peame veel paika saama. Viimane vallutus oli Siili pubi Mustamäel. Minu terav ja kriililine silm tabas sohva all mahakukkunud klaasi, hulga ämblikuvõrke. Samas toidu osas olid kõigil vaid kiitvad sõnad. Edaspidi on plaanis koostada exceli tabel, kus hinnatakse söödut 10 palli süsteemis. Lisatud ka ühe lauseline kommentaar. Jällegi peab veel otsustama, kas piidrume vaid maitseelamusega või lisame hinnatavasse ka interjööri. Mind on alati erutanud toiduteemalised testid ajakirjades ja ajalehtedes, kus kohtunikud ühe lausega maitstu kokku võtavad. Nüüd saan seda ise teha ja see on kuratlikult põnev. Niiet toitlustuskohad, hoidke alt, sest ühel heal päeval võivad näljased ja terava keelega/meelega toiduaktivistid ka teie õuele sattuda!

Mõtelus

2009-08-09T22:17:00.004+03:00

Mulle meeldivad hakkajad väikesed vene poisid Stroomi rannas, kes karjuvad esmalt vene keeles "garjatshije tshebureki" ja seejärel eesti keeles "soojad tsheburekid". Tublid iseenesest, arvestades, et pea 25 kraadises kuumuses tundide viisi liivas müttata pole just kerge. Ja kujutleda võib, millist tippi nad teenivad. Kui ma ostaks viie kroonise asja ja maksaks kümnekaga, siis jätaks ma kindlasti vahetusraha tollele väikesele vene poisile. Ma olen üsna kindel, et nii talitab ka 70% täiskasvanuid.
Täna olen rannas rannelnud ja võtnud Peterburgist saabunud sugulase auks viina. Tänase päeva lugu Annie Lennox "Whiter shade of pale".
Isa tsiteeris mingit tarka raamatut, mis ütles, et hea kurjategija on halb inimene.

Naine kirpe otsimas

2009-07-26T15:50:00.002+03:00

Nädalavahetus on olnud tegus. Eile käisin Kadrioru Kunstimuuseumis madalmaade kunsti näitusel. Kadrioru põhiekspositsioon on mulle üldiselt pähe kulunud, aga madalmaade elu-olulised maalid olid vägagi värskendavad. Pluss oli Mikkeli muuseumist toodud ka 19. sajandi vene talurahva tegemist kujutavad portselanist kujud. Üks taies kujutas oma öösärgi dekolteest sisse vaatavat naist. Oleksin selle nimeks pakkunud tütarlapsest sirgub naine, aga lähemal uurimisel selgus, et kuju pealkirjaks oli hoopis naine kirpe otsimas.
Pärast seda läksime KUMU kohvikusse, kus lootsin saada borsisuppi. KUMU borsisupp on päris kindlasti parim omalaadsete seas. Aga eile seda ei olnud, oli frikadellisupp.
Keset Tallinna linna Herne tänava lõpus asub huvitav koht-Siselinna kalmistu. Olin sellest kohast kuulnud, aga mitte kunagi sinna sattunud. Põhimõtteliselt vägagi ootamatus kohas omaette maailm. Kõnnid seal puude varjus nagu muinasjutus ja raske on uskuda, et paikned tegelikult Tallinna kesklinnas. On avastamist väärt, julgen soovitada.
Ja täna õhtul kell üheksa Lauri Saatpalu Tabasalu looduspargis.

Hajutan riske-poole kohaga Twitteris

2009-07-22T22:01:00.004+03:00

Hea lugeja, kolisin poole kohaga ka Twitterisse. Kõik lühemad otsereportaazid leiad edaspidi sealt, Kilepiim on nüüdsest vaid pikemate romaanide päralt. Leia mind katrinehatamm ja säutsume koos.

Hullem kui Hollywoodis

2009-07-19T19:07:00.003+03:00

Külastasime eile Tabasalu looduspargis mängitud John Patricku vabaõhuetendust "Hullem kui Hollywoodis". Ammu tõestatud fakt, et kõik suvised rändetendused on odav meelelahutus ja hõlptulu teenimise vahend, kindlasti ei maksa sealt otsida sügavat ja tõsiseltvõetavat teatrielamust. Seepärast võib ehk mõni tõeline teatrisõber pahaks panna, et võtan vaevaks üldse siinkohal midagi muljetada. Teadvustasin seda endale, läksin lihtsalt sellepärast, et kodust välja saada. Samas polnud näitlejate nimekiri sugugi tagasihoidlik-peaosas Helgi Sallo, veel Mari Lill, Anne Paluver jne. Ma ei ole varem näinud küll ühtegi Vana Baskini etendust, aga nagu teadjamad rääkisid, ei erinenud antudki tükk Vanalinnastuudio omadest. Selline mainstream huumor, mõeldud masside naerutamiseks. Ma ei pea ennast mitte huumorivaeseks inimeseks, lihtsalt eelistan pikantsemat huumorit, rohkem sellist musta ja ümber nurga, mis on vaieldamatult valusam ja magusam kui rahvalik. Näiteks No teatri stiilis. Kuigi samas ma ei väida, et eilne tükk mind täielikult tõsiseks jättis. Kohati leidsin ennast meeldivalt muigamas. Oli see etendus sisult nagu oli, muutis see minu jaoks veelgi sümpaatsemaks Helgi Sallo. Professionaal oma tuntud headuses. Polnud kindlasti tema tähtroll, seda enam jääb meelde entusiasm, karisma. Omamoodi pettumus oli Anne Paluver. Miks ta küll etendab alati ühesugust seniilset ja kiuslik-uudishimuliku vanainimest? Eile mängitud naisseltsi aktivist Cora ja teleekraanilt tuntud seriaali "Eestlane ja venelane" Mutt on täpselt ühesugused. Kas ta oskabki vaid selliseid rolle teha või lihtsalt ei anta talle muud?

Kalurite päev

2009-07-12T19:39:00.004+03:00

Nädalavahetusel käisime Harjumaal Turbuneeme küla kiigeplatsil kalurite päeval. Klassikaline külasimman, millele linnainimene satub ehk loetud korrad elus. Külasimman on lihtne eesti pidu lihtsale eesti inimesele. Kõik tunnevad kõiki. Veeti köit, söödi suitsukala ja joodi koduõlut. Saapaviskevõistlusest võtsime ka osa. Oli kaks katset. Oleks harjutanud, oleks kindlasti parema tulemuse teinud. Ootasime, et keegi ehale tuleks.

Laulupidu

2009-07-08T21:45:00.004+03:00

Käisin elus esimest korda laulupeol, vähemalt teadliku elu jooksul. Rongkäiku vaatama sättisime ennast Pirita teele juba kella ühest, eks ikka selleks, et saada paremat kohta. Kõnnitee äärtes valitses sõbralik ja ootav meeleolu. Just tihti ei tõde ma, et ootamine on värskendav. Aga sellises olukorras ootamine seda kahtlemata oli. Lõpuks said teeääred rahvasummaga palistatud. Rongkäik oli ülev. Rongkäigule lisas vürtsi esireas marssijaid omanäoliste tervitustega saatnud vanahärra. Fotograafidest isa ja poeg olid kaasa võtnud pika redeli, et rongkäik iga detailini jäädvustada.
Kui lõpuks lauluväljakule saime, tõdesime, et oleme lootusetult hiljaks jäänud, sest ühtegi vaba murulappi oma laagri üleslöömiseks enam polnud. Siiski võtsime eeskuju paljudelt pidukülalistelt, seades ennast ruutmeetrisele rohelisele lapile kahe pingirea vahel. Vaade oli üllatavalt hea, meeleolu oli lootusrikas. Avasime koti piknikukraamiga ja lasime kodukootud juustuvõileibadel, rabarberikoogil ja morsil heamaitsta. Kui kontsert algas, hakkas vihma tibutama. Me ei lasknud ennnast sellest häirida. Mul oli nii hea olla, et viskasin vihmakeebi rohkem nagu naljatamisi üle pea, kattudes justkui kilest telgi alla. Kõik mida ma vajasin, oli minuga-hea muusika, seltskond, juustuvõileib, rahvuslipp...Kui taevaluugid lõplikult avanesid, lahkusid inimesed hordidena. Sellest oli küll kahju. Tol õhtul ega ööl vihm ei lakanudki...
Olenemata kehvast ilmast, jäi väga armas mälestus. Ilma naljata kiskus silma kohati märjaks ja ma vägagi tean, et ma polnud ainuke. Väga mõnus on kuulata teiste elamusi laulupeost ja tõesti mitte ükski neist ei jäta mainimata, et ei saanud pisarateta hakkama.
Minu ja Pireti rahvuslikud loosungsärgid "no pittu küll" olid igati asjakohased. Ja tahes-tahtmata jõuan ma lõpetuseks jutuga ikka sinna, kuhu mulle meeldib jõuda, söögini. Ei saa jätta ütlemata, et limpsisin hea muusika kõrvale üle pika aja suussulavat suhkruvatti. Enne seda veel friikaid ja õhtu lõpuks maailma parimaid pelmeene. Selline ma kord olen, käib rämpstoit ja vile koos, aga see on jälle hoopis teine jutt ja siia pole sel asja.
Igatahes, võin kindlalt väita, et eestlasi ei ole vähe, eestlasi on palju!

Jäätust ja mõdu

2009-07-01T20:46:00.002+03:00

Eile õhtul kaheksa paiku ostsin Selverist neli Koolijäätist. Autos teel koju sõin ära kaks. Koju jõudnud veel ühe. Täna hommikul veel ühe. Ja täna päeval veel ühe. Viimase 24 tunni jooksul viis Koolijäätist. Muuseas, kas ma juba mainisin, et ma armastan Koolijäätist?

Täna laulan, teile laulan, teiega ma laulan

2009-06-27T17:42:00.002+03:00

Alati kui ma riigitelevisiooni lahti keeran, tuleb sealt "Laulge kaasa". Kui just saade ei tule, siis selle reklaam küll. Kas see on mingi märk? Kas ma olen ohus?

Siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku vol 2

2009-06-23T17:40:00.004+03:00

Kiire on olnud, aga tegus ka. Võtsin jalgpallist kaheks nädalaks puhkuse.
Eelmisel nädalal käisin No teatris No83 ehk Ojasoo/Semperi "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Jällegi võimas ja emotsiooniderikas mõtelus (kurat, võibolla isegi karje) eesti kunsti ja kultuurielu teemadel. Kultuur, sealhulgas teater, võiks olla tõesti midagi iseenesest mõistetavat, mis ei alluks kellegi karvasele käele, mis vastavalt oma tujule, sind kas paitab või peksab. See peaks olema midagi lihtsat ja isereguleeruvat, millest võiksid kõik olenemata oma võimalustest osa saada.
Ja jällegi veendud, et näitleja, lihast ja luust nagu ta on, on ikka geniaalne olevus. Valitseda oma keha läbi tantsu, laulu, improvisatsiooni... ja tehes seda kõike samas nii loomulikult.

Nädalavahetusel olime Tartus. Annist sai teenitult magister. Siiras rõõm! Tartu ON heade mõtete linn ja teistmoodi inimeste koht. Esimest korda elus külastasin Genialistide klubi. Pean tunnistama, et mul olid suured eelarvamused selle koha suhtes. Need kadusid, kui tõstsin jala üle ukse. Väga soe ja hea aura ning maheda valgusega subkultuurimaja.
Laupäeval käisime 4D kinos. Väga lahe ja vahetu elamus. Aga samas saad aru, kui loll inimene ikka on. Kõik me ju teame, et istume tegelikult paigal ja kogu see kolmemõõtmeline äksõn on tegelikult illusioon. Aga näe ikka karjud ja higistad nagu väike laps. Ja kui pärast selle üle järele mõtled, siis peaksid ehk kübeke piinlikkustki tundma. Aga ei tunne, sest teised lasevad ka ennast lollitada ja koos loll olla on vahva. Pigem see on selline kokkuleppe küsimus, et laseme ennast grupiviisiliselt enterteinida ja haneks tõmmata. Hmm, selle asja üle võiks isegi pikemalt filosofeerida, aga see on juba teine lugu.

Pärast teguderohket nädalavahetust Tartus, saan rikastada nädala parimate mõttesalve järgmiste ridadega (autorid tagantjärele identifitseerimatud):

Taimetoitlase saslõkk
Neljahälbe puder
Zavoodis nagunii kusta ei saa, seal ainult üks ja seegi meestele

Ja täna jaanidele.

Nädalavahetus

2009-06-07T20:38:00.004+03:00

Polegi nagu õieti nädalavahetust olnud. Reedel ei saanud rihma lõdvaks lasta, kuna laupäeval oli mäng. Siiski lubasin endale Kannu kõrtsis tee Jägermeistriga.
Laupäev oli tegude ja inforohke. Mängisime Ekvatoriaal-Guineaga, võitsime 3:0. Pärast tööd vahetasin riided ja värskendasin väljanägemist. Ei läinud koju, läksin Kadrioru tennisekeskusesse Marju sünnipäevale. Kaasa võtsin pudeli Vana Tallinna shokolaadilikööri ja koduaia piibelehed. Oli intelligentne, värskendav, täis taaskohtumisi.
Hommikul oli selline tunne nagu oleks veini joonud...Üles, sööma, pessu ja siis vanasse heasse Kivimäe kooli valima. Eile öösel olin oma valikus veel kahevahel. Vastu hommikut koju jõudnud, olin justkui otsustanud. Valimisjaoskonnas seisin sedel käes ja võtsin enne valimiskabiini astumist hetkeks aja maha. Siis otsustasin, et astun ikka sisse ja vaatan sees nimekirja kriitilise pilguga üle. Seda teinud, läks pea kohe selgeks ja tundus imelik, et üldse oma valikus kahelnud olin. Ei ole saladus, kirjutasin endale omaselt koleda ent kindla käekirjaga 106.
Pärast seda sugulastega iga-aastasele sirelipeole. Isa valas viina.

Siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku

2009-05-31T23:06:00.004+03:00

Tähendab, tänu äramärkimisele konkureerivas väljaandes, on Kilepiim üle pika aja jõudnud lähedale publikurekordile, mille eest toimetus kummardab. Viimati oli selline huvi omajagu aega tagasi, kui Serbia omasooihar Euroviisud kinni pani ja Kilepiim julges selle koha pealt suu lahti teha. Siis tuli pahameelt uksest ja aknast ja Kilepiim elas vat et hirmu all. Õnneks lahenes asi vaikselt.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Erki Moeshow 2009 - ehk uue Kunstiakadeemia hoone ootel. Ma pean ütlema, et olenemata korraldajate pingutustest (kindlasti seda tehti), jäi üritus siiski alla 2008 aasta sõule Hawaii Expressi logistikakeskuses. Ma ei oska konkreetset põhjust välja tuua, kuid see, et ei oldud valmis nii suurt rahvahulka korraga vastu võtma ja etenduse algus venis oma kolmveerand tundi, ei olegi minu jaoks peamine põhjus. Ilmselt on viga endiselt minus, kes ei suuda ennast moefilosoofidega võrdsele tasemele viia. Ikka otsid midagi põhjapanevat ja teistsugust, aga sellel aastal ei olnud midagi nii-nii meeldejäävat. Siiski kiidaksin HULA toimkonda oma tuntud headuses. Esimene kollektsioon, mis tõmbas publiku kaasa. Ja loomulikult nende märksõna-taaskasutus. Tõeliselt entusiastlik, nooruslik, vaba ja mis peamine, kantav.
Samuti jäid meelde Karin Kallase "Hirvekütt" ja Katja Skurd "Lõuna-Eesti Haldjas".
Oleks tõesti oodanud midagi jalustrabavat, seda enam, et ehk oleks disainereid pidanud inspireerima võimalus teha midagi viimast korda enne lammutamist ERKI kaitsvas ja koduses haardes. Tegelikult pole vahet. Ma olen nii ehk naa nii asjatundmatu, et ei tohikski siin sõna võtta. Las see tegevus jääb targematele. Igatahes käidud ja nähtud.

Nautige parem kodumaist suve, niipalju kui seda antakse. Manustage õlut ja veini ning tuletage meelde vana hea tagahoovide hirm, pallimäng mädamuna.

Meenutusi Lillekülast

2009-05-27T11:57:00.004+03:00

No81

2009-05-20T22:09:00.004+03:00

Hommik on liiga kallis aeg, et seda maha magada. Inimesed, püüdke päeva. Uni ei toida. Toidab ajurünnak ja idee, mis sellest sünnib. Ja muudab teie elu. Sellepärast ärgake kell 6.00. Peske, jooge kohvi, visake selga smart casual ja võtke suund kella 8.15 Niine 11 kontorihoonesse, kus näidatakse teile uut No99 väljalaset "Startup". Ole loominguline, genereeri, teosta ja siis ela. Ole oma ajast eest, ära kapseldu hetkesse. Ja kui sa väljud pärast pooleteist tunnist teatrielamust, siis oled valmis minema kontorisse ja vastu võtma väljakutseid, mida päev sulle pakub. Ja kui sa kontorisse jõuad, siis oled sa palju aktiivsem kui tavaliselt ja suunurka tekib vägisi tobe muie. Ja kolleegidel tekib küsimus, et mis sinuga küll täna hommikul lahti on. Ja kui sa neile ütled, et käisid teatris, siis teevad nad suured silmad ja arvavad, et said hommikul tööle tulles lihtsalt puuga pähe, millest tingitud ka sinu hilinemine ja kahtaselt hõljuv olek.
Igatahes, kallis lugeja, see on liiga tore üritus, et sellest mitte osa saada. Luba endale üks teistsugune argipäeva hommik.

Ja ühel hetkel sa enam ei imestagi, kui näed suunatulesid vilgutavat kassi ümber nurga keeramas...

Midagi kõrva taha

2009-05-16T16:35:00.002+03:00

Eile Petsi juures olengul sain teada:

1) Traageldamine on jõhkralt õmblemine
2) Naine pettis meest petturiga

Nädala soovitus tuleb minult endalt-minge kõik külastage vast-avatud Nõmme turgu!

Rannap ja mõttetalgud

2009-05-03T22:34:00.004+03:00

Neljapäeval külastasime Kumu auditooriumis Rein Rannapi volbrikontserti "Klaveripalavik" koos Tallinna Kammerorkestriga. Ikka ja jälle tuleb veenduda, et tegemist on geeniusega. Viis, kuidas see mees klaverit käsitseb on ikka klass omaette. Igas asendis ja iga nurga alt rebib ta pillist välja uskumatut. Vanameiser nägi välja tahumatu, juuksed sassis, istus klaveri taga küürus ja silmis oli kohati isegi hullumeelne pilk, kui seda nii tohib nimetada. Aga sõrmed tegid imesid. Esmaettekandele tuli teos, mis oli küll loodud kaua aega tagasi, aga nime oli Rannap andud talle isikliku ajurünnaku käigus vaid päev enne kontserti -"Kellapomm ja pommikell". See läks publikule peale, ka autor oli ise rahul, mistõttu kanti seda ette ka teist korda. Ja tõesti, ta oli rahul.

Nädala väljend "latiinohurmur" (kasutatakse Enrique Iglesiase kohta).

Minu Eesti mõttetalgutest osa ei võtnud, kuna mul isiklikult puudub Eesti päästmiseks masterplaan. Aga usun, et talgute käigus võis küll tulla uusi ja toredaid mõtteid, mida jään huviga ootama.

Pedro veerandsada

2009-04-19T20:13:00.008+03:00

Palju õnne, Pedro. Nädalavahetus möödus jälle Tagavälja talus Eriku veerandsaja tähe all. Nagu alati sai võetud selle aasta esimene päike ja tehtud esimene medium liha. Viimase eest suur tänu Priidule. Lisatud pilt õpetab Sulle, kallis lugeja, kuidas manustada viina ja küüslauku juhul, kui külmetushaigus ähvardab sind tõvevoodisse suruda. Ja nagu praktika näitab, mõjusalt.
Teisel pildil on salaja tabatud (ufo)koer Pipi kurjem pool.
Minu ja Pireti maailm avardus aga mõistetega "nooremgaider" ja "gaidmaster".

Big in Japan

2009-04-13T22:31:00.004+03:00

Jaapan on idiootide ja imedemaa. Seal on kõik võimalik ja kui mingit asja meie reaalsuses eksisteerida ei saa, siis võid kindel olla, et Jaapanis saab küll. Selle kahe nädala jooksul elasin nagu omaette kapslis.
Kõigepealt, neid on nii palju! Ma luban, et ei ütle enam ühtegi kurja sõna, kui laupäeval toidupood nii täis on, et ühe sammu kaupa edasi liigud. Seal elab vist kolmekümnel ruutmeetril nii palju rahvast, kui meil laupäeval Rimis rahvast käib. Ehtne näide sellest on rongijaamad hommikusel tipptunnil. Kuigi rongid väljuvad iga kahe minuti tagant, mahutatakse neisse vist oma tuhat inimest ära ja seal saab ruumist hoopis uus mõiste. Sõna otseses mõttes pakivad valgete kinniastega ametnikud rongid pilgeni täis, lükates inimesi vagunitesse nii palju kui mahub. Ja Tallinna tipptunni number 36 buss on selle kõrval lausa jumalik. Algul naersime lennujaamas ennast herneks, et mis kuradi pärast nad neid näomaske kannavad. Nagu mingid kirurgid. See oli nii sürr. Aga ausaltöeldes sai see asi selgeks, kui olime esimese maigu kohalikust ühistranspordist suhu saanud. Kui oled nagu kilu karbis ja pole kuhu oma silmi peita ja iga teine inimene on ületanud sinu isikliku tsooni piiri, siis on kena küll, kui ta sulle näkku ei köhi ega hinga. Kus palju rahvast, seal ka palju perverte. Sellepärast on hommikul seitsmest üheksani naistele oma vagunid, kuhu mehi ei lasta. Vältimaks näppimist, mis muidu pilgeni täis vagunis vägagi teostatav on.
Ka WC tähendus omandas minu jaoks uue mõiste. See põhimõtteliselt keedab koob ja küpsetab. Sisse astudes vallandub kena sulisev helin, mis laseb asju vähe vabamalt ajada. Prilllaua soojust saab reguleerida. Pott on varustatud nupupaneeliga, kust saab valida teab mida kõike, kaasa arvatud veejuga, mis säästab sind paberit kasutamast. Primitiivse nõukogude inimesena, ma neid nuppe ei katsetanud. Rongijaamades on WC lihtsalt auk põrandas, mis minule tõi meelde armsa mälestuse vanast heast vene aegsest Balti jaama käimlast. Seal nii palju nuppe ei ole, õigupoolest üks roheline oli, mille peale vallandus häiresignaal ja välja tuli meesterahvast jaamatöötaja. Naeratasin ja andasin mõista, et ei jäänud vetsu kinni ega midagi, lihtsalt ei osanud kusagile mujale veetõmbamiseks vajutatada. Nojah, pärast sain teada, et üks kang siiski oleks olnud õigem valik.
Ilma õitsevate kirssideta poleks Jaapan olnud see mis ta oli. Ma ei ütle seda tihti, aga see oli tõesti hingemattev vaatepilt. Jaapanlastel on õitsevate kirsside vaatlemiseks hanami - istutakse perede ja kollektiivide kaupa parkides kirsipuude all, tehakse süüa, juuakse saket, mängitakse. Kusjuures uuemad kolleegid saadetakse enne tööpäeva lõppu territooriumit haarama. Seltskonnad on suured, keegi kutsub oma sõbra, sõber omakorda enda tuttavad ja nii edasi. Meiega olid lõpuks peale kohalike veel tore seltskond kanadalasi. Ja oli ikka hea küll puu all istuda, head paremat rüübata ja mõelda, et elu on ikka lill küll.
Mida jaapanlased igal pildil poseerides kätega teevad on peace märk. Meile ilmselt tuntud rohkem kui Keskerakonna märk, mistõttu oli see algul veidi võõristav. Aga eeskuju on nakkav ja lõpuks ei saanud ma vältida seda ühelgi pildil.
Viisakus teeninduskultuuris on imekspandav. See ei ole pingutatud ja võlts, see on neil kaasa sündinud. Neil käib suu igal hetkel, aga kuna see tuleb loomulikult, ei häirinud see üldse. Täna Selveris käies oli lausa imelik, et keegi sinuga ei rääkinud ja kõik nii vaikne oli. Kuigi Jaapanis inglise keelega hakkama ei saa, on nad siiski väga abivalmis ja lisaks kehakeelele poevad nad kasvõi nahast välja, joonistades sulle kaardi koos instruktsioonidega.
See, et nad multifilmihullud on, ei tule kellelegi üllatusena. Isegi laenutasime mitu kohalikku multikat ning kuigi ma multikaid ise enam väga ei armasta, oleks olnud patt neid Jaapanis mitte vaadata. Ja täitsa põnev oli. Tihedalt on fotoautomaate, kus koos sõpradega sisse hüpata. Pärast saad pilte tuunida, lisades neile kõikvõimalikke kritseldusi, kirju ja muud kola. Lõpptulemus on ägedalt lapselik.
Valgte inimestena saime muidugi rohekem tähelepanu, millega tuli harjuda. Üllatavalt saime tähelepanu kooliealistelt teismelistelt tüdrukutelt. Ööklubist parem ei räägigi. Blondid juuksed on nende jaoks vaatamisväärsus. Leidus vaid üks jaapanlane, kellel blondeerimine tõeliselt õnnestunud oli. Teised olid paremal juhul tumepruunid. Eks inimene tahab ikka olla algupärasest erinev.
Hetkel elan veel nagu vati sees, ajavahe tahab harjumist. Üldse on sellisest laksust suhteliselt raske toibuda, nagu tulen täielikult teisest dimensioonist. Aga seda enam saad aru, et küll on tore olla eestlane ja elada Euroopas.

Eesti vitukoondise fännid , ühinege!

2009-02-27T21:03:00.002+02:00

Täna küsiti meilt Eesti vitukoondise salli. Saab, miks ei saa.

Pärastlõuna kontoris ehk kas täna jälle?

2009-02-20T19:54:00.001+02:00

Tähendab, mis toimub, kas täna jälle? Mida ma velesti teinud olen?

Pärastlõuna kontoris ehk kas minu auto ületab uudistekünnise?

2009-02-19T15:46:00.000+02:00

Gängsteridvaesuskriis

2009-02-12T09:39:00.002+02:00

Juba mitmelt poolt on jäänud kõrva uus ja põnev väljend - töötute armee. Kas see on valmis sõja korral ka kõigi muude militaarsete jõudude kõrval Eesti eest rindele tormama?

rambo

2009-02-06T14:12:00.006+02:00

Vahi esmaspäeva.
Mul on nii suur kusehäda, et mu silmavalged on juba kollased.
Pane ennast inimeseks.

See on vaid parim valik minu ja Punnu esmaspäevast, kui pärast rambot No99-s spontaanselt Valli baari otsustasime suunduda. Mõtlesime, et teeme ühe rummikoola ja läheme igaüks oma koju. Aga nagu karta oli, sai ühest kaks ja kahest kolm ja nii edasi. Elav akordionimuusika ja põnev seltskond lisasid vaid õli tulle. Kohal oli ka legendaarne Peeter Ristsoo, kes kannatlikult WC järjekorras passis. Ja kui ma välja tulin, kõnetas ta mind ja siis ma küsisin, et kas tema ongi see rikas kanada onu. Talle väga meeldis see, ta suudles seepeale mu kätt, küsis nime ja ütles, et loodab mind veel õhtu jooksul veel kohata. Siis naeris ta oma legendaarset kanada onu naeru.
Hommik algas Punnu juures, kus ma polnud kunagi varem öösel maganud. Kuna eelmisel õhtul olin otse teatrist tulnud, siis vajasin:
1) puhas särk
2) puhtad sokid
3) pesu (!)
4) meikap
Minu soovid said rahuldet.
Sain esimest korda kasutada ka suurt Punnu kingitud saunalina, mis oli minu selles korteris ööbimist oodanud ligi aasta. Aga ära ootas, näed.
Nagu üks õige ema kunagi, pakkis Punnu mulle tööle kaasa juustuvõileivad Luunja kurgiga.
Päev tööl oli pingeline, aga edukas. Ja hoolimata kaamest näost (teadjam meesterahvas tegi ka märkuse, et ma ei nägevat nii särav välja kui tavaliselt), väsimusest, mõtlesin ikka tagasi rambole ja möödunud õhtule ja oli kole rõõm olla.

Ahjaa. Rambo oli tehniliselt väga hästi lahendatud. Sõnaline osa oli hea, aga ikkagi mitte parim. Asja korvasid sümpaatsed meesnäitlejad. Julgen soovitada, absoluutselt. Siiski, kui oled enne GEP'i näinud, jääb rambo alla. Kui aga alustad rambost ja suundud siis GEP'i vaatama, saab 99,9% tõenaosusega sinust andunud No99 külastaja.

Mida tohin Teile pakkuda?

2009-01-30T16:33:00.001+02:00

Nädala joogisoov seekord Maire suust. "Üks tee. Roheline. Mitte-koti.

Midagi ple öelda

2009-01-23T09:34:00.002+02:00

Lõppevast nädalast saame teada:

Sten:"Lootus kuseb viimasena."
Karl-Martin Sinijärv:"Parem varblane peol kui tuvi matusel."

Ma vihkan talve ja mulle ei meeldi lumi. See teeb autoga sõitmise vägagi raskeks. Ja hommikul hangest auto välja kaevandamine ja siis selle üles sulatamine ei eruta mind just oluliselt.
Muuseas, kas ma juba mainisin, et ma vihkan talve?

Tähelepanekuid möödunud nädalast

2009-01-15T22:21:00.003+02:00

Ma pole enam aastaid kohanud noori mehi, kellel on pooleli häälemurre. Kas tänapäeva noormeestel seda enam ei esine?

Mulle ei meeldi poodides müüdav kanaliha, mis on kintsude küljest tükeldatud ja millel on nahk ära võetud. Ja siis see konkureerib kanafileega, millel on muidu äraütlemata kallis hind. Nagu mingi säästuvärk. Krt, ma usun, et see info polnud nüüd küll kellelegi kasulik, aga vähemasti hakkas endal kergem.

Avapauk kultuuriaastale

2009-01-08T21:35:00.004+02:00

Aasta on kulgenud üldjoontes edukalt, kuid mitte nii töökalt, kui ma lootsin. Tuleb töiselt väga raske aasta, tahaks kohe kätt külge panna ja rabama hakata, aga veel on vara. Ja suht nõme on mõleda, et oled valmis sellesse sukelduma ja rapsima, aga lihtsalt veel ei saa. Ning kui see tuleb siis kõik korraga. Elagu Eesti jalgpall 100!

Endalegi üllatusena olen alates detsembrikuust kultuurilainel. Ma pole aastaid raamatuid lugenud, aga nüüd lõpetasin Eesti ajaloo albumi Mart Laari sulest, pluss lõppes "Mees kes teadis ussisõnu" Kiviräha poolt. Viimasega olin mitu aega hoogu võtnud, aga eks jõuluvana teadis seda ja tõi mulle selle koju kätte. Väärt lugemine. Ja sellest saaks suurepärase eesti filmi. Juba esimestel lehekülgedel hakkab mõte tööle. Aga samas oleks selle teostamine ikka väga keeruline, müstiline ja midagi Härri Potteri sarnast tuleks. Kuna selle tegelaskujud ja situatsioonid oleksid nii ulmelised, siis ei saaks seda arvuti abita teostada. Ja arvutiga tehtud asjad on teadagi kräpp, niiet jääb ikka vist ära. Aga sellest saaks kindlasti läbi aegade kalleima kodumaise linateose. Jään huviga ootama, kas keegi teine ka kunagi reaalselt selle mõtte peale tuleb.

Eile Estonias "Minu veetlev leedi". Igaks juhuks vaikin ega kommenteeri siinkohal. Tõlgenda seda umbes nii, et kui sa ei taha tütarlapsele öelda, et ta on kole ja sõnad hoopis, et "neiu te olete huvitav".

See-eest ootavad 28. jaanuaril No99 "Garjatshie Estonskie Parni" ning 2. veebruaril K. Sarve "Rambo". Krt, ma poleks isegi arvanud, et kultuuri peale nii tubli osa oma palgast magama panen, aga elu näed on täis üllatusi.

Uus algus.

2009-01-05T21:50:00.008+02:00

Uue aasta tervitused ka Kilepiima toimetuse poolt kõikidele uutele ja vanadele lugejatele! Olete endiselt oodatud osa saama minu ja minu famiilia tegemistest.
Aasta võtsime vastu Merli juures 30ndate aastate võtmes. Kõik oli ilus, glamuurne, vaoshoitud, rikkalik, peen, seksikas. Ja küll on hea, kui ei pea kellelegi helistama ja head uut soovima, sest kõik sinu kallid inimesed on sinuga koos. Tänan kõiki, olete ilusad.

Ja sport võidab!!!

2008-12-21T22:14:00.005+02:00

Alljärgneva sündmuse pärast ostis allakirjutanu oma elu esimesed butsad. Ja need ei vedanud teda alt. Ta oli algul närvis, aga hiljem eufoorias. Ta debüteeris VÄLJAKUL!!!!Ta on alati teadnud, et on avastamata talent!!!See oli tema elu päev!!!

Tsiteerin (allikas: www.soccernet.ee):

Aastalõputurniiri raames peetud ülipõnev naiste sõprusmatš ajakirjanike võistkonna ning jalgpallipere koondise vahel sai pärast skooriga 5:5 lõppenud normaalaega lahenduse alles penaltiseerias.

Kui avapoolaja võitis jalgpallipere 3:1 ning asus juhtima 4:1 ja 5:2, siis ajakirjanike lõpuspurt oli võimas ja 2x17 minutit kestnud matš lõppes võitlusliku 5:5viigiga. Penaltiseerias sai skooriga 4:3 võidu jalgpallipere.

Kalevi Spordihalli uuel kunstmurukattel lõi ajakirjanike eest ühe värava Eesti Päevalehe sporditoimetaja Aet Süvari, Soccernet.ee jalgpalliportaali ajakirjanik Teele Saarestik ning Sportneti toimetaja Mariel Gregor.

Kaks väravat lõi lisajõuna kaasatud Eesti naiste koondise kapten Kethy Õunpuu.

Jalgpallipere võistkonnas sai kahe väravaga hakkama Eesti Jalgpalli Liidu litsentseerimismänedžer Kadri Jägel, kolme tabamuseni jõudis JK Tallinna Kalevi noortetreener, lisajõuna kaasatud Ave Pajo.

Jalgpallipere koondise eest mängisid Eesti Jalgpalli Liidu ja vutiklubide naistöötajad, ajakirjanike võistkonda kuulus tegevajakirjanike kõrval ka Eesti naiste koondise kapten Kethy Õunpuu.

Ajakirjanikud: Aet Süvari (Eesti Päevaleht), Mariel Gregor (Sportnet), Monika Põldma (Kalev Sport), Berit Nuka (Sporditäht), Teele Saarestik (Soccernet.ee), Agne Rauba (Soccernet.ee), Anu Säärits (Eesti Televisioon), abijõuna Eesti naiste jalgpallikoondise kapten Kethy Õunpuu.

Jalgpallipere koondis: Katrin Ehatamm (Eesti Jalgpalli Liidu noortekoondiste mänedžer, Eesti täringujalgpalli meistrivõistluste pronks), Kadri Jägel (Eesti Jalgpalli Liidu litsentseerimismänedžer), Raily Anter (Eesti Jalgpalli Liidu sekretär), Ljubov Lobõševa (FC Flora juhataja assistent), Pille Raadik (FC Flora tüdrukute treener), Maaren Olander (Eesti Jalgpalli Liidu Võistluste osakond), abijõuna Eesti naiste Meistriliiga parim väravakütt Ave Pajo (ühtlasi JK Tallinna Kalevi treener).

Jalgpallipere jäi peale ka meeste heitluses

Meeste jalgpallipere koondis koosnes Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) ning Meistri- ja Esiliiga klubide presidentidest ning tegevjuhtidest. Ajakirjanike tiimi FC Cosmos koosseisus tegid kaasa tuntud spordiajakirjanikud.
Jalgpallipere koondis: Aivar Pohlak (Eesti Jalgpalli Liidu president, väravavaht), Are Altraja (Tippjalgpalli komisjoni esimees), Sergei Hohlov-Simson (Tallinna FC Levadia tegevjuht), Siim Juks (Tallinna FC Flora tegevjuht), Kuno Tehva (Nõmme JK Kalju president), Madis Hünerson (Tartu JK Tammeka president), Kaido Mägi (JK Tallinna Kalevi tegevjuht), Kristjan Leedo (FC Kuressaare juhatuse liige), Ivo Tahk (Pärnu JK Vapruse juhatuse liige), Dmitri Skiperski (Meistri- ja Esiliiga tegevjuht), Boris Dugan (Lasnamäe FC Ajaxi president), Andrei Škaleta (Kohtla-Järve FC Lootuse tegevjuht), Mihail Artjuhov (Tallinna JK Legioni president).

Ajakirjanikud: Joosep Susi (Eesti Raadio), Kaspar Koort (Kalev Sport), Oliver Jakobson (Sporditäht), Kalev Salla (Sporditäht), Gunnar Leheste (Sportnet), Joosep Martinson (Õhtuleht), Lennart Komp, Peep Pahv (Postimees), Ants Põldoja (Õhtuleht), Märt Roosna (Õhtuleht), Ivar
Jurtšenko (Kalev Sport), Ville Arike (Õhtuleht), Jaan Martinson (Õhtuleht), Andres Vaher (Õhtuleht), Ott Järvela (Õhtuleht, väravavaht).

Täringujalgpalli proff

2008-12-17T21:28:00.003+02:00

Nonii, siin kirjutab täringujalgpalli esimeste ametlike meistrivõistluste pronks. Mängis eile elus esimest korda. Täna lükati võistlustulle poolkogemata, kuna mõned registreenunud ei ilmunud välja. Pääses C alagrupist teisena edasi seljatades nii mõnedki mesitriliiga mängijad ja muidu targad ja toredad inimesed. Algaja õnn, aga kindel õnn. Ja lõpuks mängis kolmanda koha peale ja võitis penaltitest. Säras välklambisähvatuste valguses. Ja sai medali rinda. Siinkohal õnne Rootsi Kunnile.

Tsiteerin:

"Eesti esimeseks meistriks täringujalgpallis tuli Toomas Kalmet, kes on tuntud Rootsi Kunni hüüdnime all. Finaalis alistas ta Raul Puri lisaajal 2:1.

Kokku osales kolmapäeval Eesti Jalgpalli Liidus korraldatud esimestel meistrivõistlustel 30 täringupallurit, nende seas ka Eesti meistriliiga mängijad Jarmo Ahjupera, Henri Anier, Jürgen Kuresoo, Alo Dupikov, Eino Puri jt."

Ja kui Eesti just jalgpalli maailmameistriks ei tule, no siis täringujalgpallil on selles vallas lootust küll.

Kultuuriuudiseid II

2008-12-14T21:43:00.003+02:00

Reedel külastasime Teatrilaboris T-Teatri "Invasiooni". Ma ei hakka püüdmagi oma mõtteid või elamusi edasi anda, sest oleme osavõtnutega seda juba sada korda teinud ja jõudnud huvitavate tundmuste ja mõttekäikudeni. Nii et juba läbitud teema, kes kohal oli, teab. Siinkohal tänan Kasparit, Hannat ja Siimu - hoolimata sellest, et tunnen neid inimesi juba aastaid, avastasin jällegi neis uusi andekaid külgi. Selle üle on hea meel. Ja samuti ei hakka ma ümber rääkima, mis pärast etendust Teatrilabori ruumes juhtuma hakkas, sest sellest saaks jälle üks joogine, kultuurine, teatrine, sünnipäevameeleoluline lugu. Igatahes on mida meenutada. Mina tänan.

Lapsgeenius

2008-12-11T21:18:00.003+02:00

Minust on ikka kasu ka. Vaene Raily oleks tervelt 200 ümbrikku tatiga kinni lakkunud, kui ma poleks talle vana head liimipulka meelde tuletanud. Lihtsuses peitub pauer - ta ei tulnud uneski liimipulga kasutamise peale. Oh neid vanakooli inimesi küll, tatiga kleebiti ju 20 aastat tagasi.

Üllal eesmärgil annetatud raha?

2008-12-03T15:19:00.003+02:00

Nädalavahetusel külastasime Lauluväljaku ruumes üritust nimega Staariturg. Mis paraku polnud küll oma nime vääriline. Ürituse alla oli pandud magama palju head tahet ja toredaid mõtteid, ilmselt samapalju ka raha, aga millest puudu jäi oli reklaam. Ja nii juhtuski, et kell 7 patseerisime suures saalis, kus ainult sulle isiklikult (kuna seal polnud kedagi teist) laulis meelashäälne Blacky. Ja letid olid lookas. Ühe külastaja kohta oli umbes kümme müüjat. Vägisi tekkis tunne, et oh mis te nüüd minu jaoks siin vaeva näete. Ikkagi oli kõle, sest suurtes ruumides kajas ja lettide vahel huilgas tuul. Ühtäkki hakati oma pille kotti panema ja lette kokku korjama, sest peale minu ja Raily polnud midagi kellelegi müüa. Ja seda kolm tundi enne väljahõigatud aega. Ütleme nii, et lõppude lõpuks meil vedas - hilpe kasti ladunud müüa hüüdis meid veel sorima, sest kastis olevad hilbud oli ta nõus ära andma 5 EEK tükk. Burberry kashmiirist pluusist ei osanud ma algul suurt midagi arvata, sest see mudel tundus 90ndate kollektsioonist. Siin mõtlesin, et kurat, viie eeguga ei saa ikka muidu peksa ka ja nüüd pakutakse ehtsat Burberryt. Ostsin ära. Siis määriti mulle 75 eeguga pähe Moschino müts. Ei ole küll kindel, et see mulle parim valik oli, aga ehk kõlbab kinkimisekski, mõtlesin. Lõpuks lahkusime suurte kottidega ning uksegi juures pakkus proua asju lausa tasuta võtmiseks, peaasi, et lahti saaks.
Garderoobis rääkisid noormehed, et nagid mahutavad vaid 800 mantlit ning hommikul oldi neile sõnad peale loetud, et katsugu nad need massid ikka kuidagi ära mahutada, kui vaja pressigu peale, sest kõik soovijad on vaja vastu võtta. Üllatus, üllatus meie mantlid osutusid seal ainukesteks, poistel oli lausa nii igav, et nad olid lahkesti nõus sulle selle ka selga aitama.
Lugesin lehest, et üritus kokkus haledalt läbi ning ka oksjonile pandud kleitidele, sealhulgas proua Ilvese, Katrin Siska ja Annely Peebo omadele, ei tulnud ühtegi pakkumist.
Ainus millest mul põhimõtteliselt kahju ei olnud, oli 75 eegune sissepääs, mis läks sünnitusmaja toetuseks. Hmm, kui muidugi läks, arvestades korraldaja ilmselgeid miinuseid....
Pärast sellist võltsglamuuri elamust võtsime venelaste putkast rotikebabi saiu ja nautisime tagasipöördumist normaalsesse ellu, sest see mis just juhtunud oli ajas katuse sõitma. See rotikas kebab mõjus vägagi lõõgastavalt ja reaalsustaju jõudis koju. Oh, miks küll need laadad ja turud?

Ja nädala moenõuanne seekord Otilt, kes soovitas oma nõutul kaasal jõulupeol riietuda pidulikult ja poolpohhuilt.

Ja sula tuleb....

2008-11-27T21:03:00.002+02:00

Tänase ilmaga on parim valik botikud. Jalad jäid kuivaks, kuigi trotsisin lompe ja vesiseid auke. Ja ilus ka vaadata, kiideti.

Tuleks juba sula

2008-11-24T19:20:00.005+02:00

Ei mäletagi hii haiget ilma. Minule igatahes tekitas see paanikahäire ja sundis õhtul pool Xanaxit sisse võtma. Lõpetasime Arigatos pidulikult vutihooaja, trotsides külmetust ja palavikku läksin siiski kohale. Aga koju enam ei saanud. Kahe ainsana lootust andva taksofirma-Tallinki ja Tulika kõnekeskuse järjekorrad venisid pooletunnisteks ja aku hakkas üles ütlema. Nii lootusetut olukorda ei mäletagi. Mõtlesin, et jäängi Arigatosse lumevangi. Vastik ja masendav ilm. Äng tuli peale. Kui lõpuks koju sain, tekkis toas klaustrofoobia. Paremaks ei teinud ka Kanal 2 uudised, mis teatasid, et Harjumaal jäid inimesed lumevangi, üks neist lahtise luumurruga toimetati "ravile" kohalikku kauplusesse. Ja siis veel, et kolmsada tantsulast istuvad Kiili rahvamajas vangis ja maavanem ei vasta enam telefonile. Sõnaga, lõi kartma vist, kuna polnud võimalik aidata. Minu masendusele andis hoogu asjaolu, et sain nohu tõttu vaid suu kaudu hingata. Ja kui sa hingata ei saa ja sulle seinad niigi peale suruvad ja sa tead, et seinte taga õues on asi veel hullem ja lootusetum, siis kammib ikka ära küll. Täna jäin koju.

Muidu oli nädalavahetus töine. Tegime Kuressaares Eesti-Leedu mängu ja loen selle küll õnnestunud ürituseks. Pluss uued näod ja vestlused.

Auhind Punnule, kes täna oma auto mitte lumehangest, vaid imehangest välja pidi kaevama. Messenger on tore asi, ühe näpuvääratuse tõttu sünnivad uued ja toredad sõnad, sest misasjad need seal õues muud ikka on kui imehanged.

Ja aeg saab ümber!

2008-11-16T23:46:00.011+02:00

Nädal ja üks päev tagasi sai ümber saladuse varjamise aeg. Hoidsin keelt hammaste taga täpselt aasta ja kaks kuud. Jah, tuli kätte see aeg, kui avasin kõige kallimate sõprade juuresolekul kaane keelumärgi-kujuliselt tordilt ja küsisin, et pakkuge, mida see tort nüüd tähendab. 28. augustikuu päeval 2008 anno domini sooritasin ARK-is positiivsele hindele sõidueksami ja nädal hiljem olin uhke juhiloa omanik. Ei leidnudki seda õiget hetke, millal oma kalleid üllatada, sestap sõitsin kaks kuud autoga ilma, et teised sellest teaks, kuni lõpuks tuli sobiv hetk Eriku suvilas. Selleks puhuks valmis eritellimusel temaatiline tort ja see rääkis iseenda eest. See hetk oli üle aasta ootamist väärt, kõigil oli hea meel. Üllatus läks täie ette. Muidugi pidin kohe tõrjuma küsimusi, stiilis a la kui paljuga sa need load küll ostsid. Ei ostnud, kõik sai ausal teel läbi higi ja pisarate (seda sõna otseses mõttes) välja teenitud. Nojah, kuna alustasin õpingutega 2007 augustis, siis olen tegelikult juba rohkem kui aastase kogemusega juht. Naljakas. Ja seda rõõmu kroonib minu oma auto. Juba kolm nädalat.
Raske oli vaikida, kogu aeg oli sellised seiku, mida oleks tahtnud kellegagi jagada. Häid ja halbu võrdselt. Aga vaikimine oli seda väärt, sest lõpptulemus sai väga kuul.

Ja nagu teenitult sattusin nädal tagasi algul hirmutavasse aga pärast vägagi pikantsesse situatsiooni. Kuna parkimine pole just minu tugevamaid külgi, sattusime Railyga Tondi postkontori parklas hätta, sest ei osanud seljataga paikneva auto kaugust objektiivselt hinnata ning ei julgenud seetõttu tagurdada. Läksin parajalt endast välja ja kujutlesin juba, et pean kogu ülejäänud päeva parklas veetma. Hetk ja kõrvalseisvast autost väljub naerulsui ei keegi muu kui Jan Uuspõld isiklikult! Vaatab mulle otsa ja hakkab mind tagurdama julgustama. Viipab kätega. Ma ei mõtle enam millelegi, lihtsalt vaatan talle otsa ja teen nii, nagu ta näitab. Tagurdan ja julgelt tagurdan. Ja rahu tuleb minu sisse. Ja kui mulle tundub juba, et ma olen kohe-kohe tagumisele autole sisse sõitmas ja enam küll tagurdama ei peaks, teen seda ikkagi, sest Uuspõllu lahke nägu ütleb, et pane veel üks nõks. Ei teki vähematki kahtlust, usaldan teda ja teen veel ühe nõksu. Ja väljas ma olengi. Veel lehvitame Janile ja tema lehvitab vastu ja ikka on tal see lahke ja lõbus nägu. Mulle ei jõuagi kohe kohale, lihtsalt sõidame ja naerupisarad on silmis.

Aeg maha

2008-11-05T20:23:00.002+02:00

Ma võtsin kaks vaba päeva ja käisin Tartus. No ja mis seal ikka muud oli, kuid jõid kõhu viina-laimi-mündisegust täis ja läksid Tallinnasse arstiteaduskonna peole. No ja enne seda osalesin esimest korda elus inimpüramiidis. Kokku sai see kolmekordne (!)Esimest korda olin kõige alumine lüli, teisel katsel aga teine korrus. Kui naised püramiidi tegemisest rääkima hakkasid, siis ütlesin naljaga pooleks, et pole probleemi - teeme ära. Aga kui aru sain, et neil tõsi taga on, siis hakkasin pabistama ja keeldusin. Igatahes leidsin ennast hetke pärast vägevaid akrobaatilisi poose võtmas. Ei kahetse, väga põnev oli. Ja jõuluks väitsid naised ennast seitsmekordset püramiidi ette valmistavat. Ootan huviga.

Maailm on väike koht, selles veendusin. Sattusin Tartus juhuslikult Mihkli naabriks resideeruma. Pluss jalutas mulle Toomemäe nõlval vastu Anni. Tema üllatus oli sama suur kui minu oma.

Anatoomiatund

2008-11-02T17:54:00.003+02:00

Ja selle nädala teadusenurk. Nagu ma teada sain, on paljusid minu sõpruskonnast vaevanud küsimus, et miks on Liis Lassil nii suur ja kole nina? Aga möödunud nädalal suutsin ma selle müsteeriumi lahendada. Nina on suur ja kole sellepärast, et Liisil on suured ninasõõrmed. Suured ninasõõrmed on aga sellepärast, et läbi nende saaks korraga hästi palju õhku sisse tõmmata. Aga õhku teadupoolest vajab Liisu sellepärast, et see toidab tema aju. Ja aju teadupoolest on Liisule tähis mõtlemise organ. Sõnaga, mida suurem nina seda targem inime. M.O.T.T.

Nädala märksõna "ilupärl" pärineb Greenika ilusast suust. Kasutada juhul, kui väljendad esteetilisust, rõõmu, rahulolu heade valikutega.

Ja algava nädala teadusenurgas katsume leida vastuse küsimusele, miks ei tarbita Tiiu ja Steveni peres saia, sest see ajavat kittima ning mida see kittima õigupoolest tähendab?

Intelligentsi raske teekond ehk hoope allapoole vööd

2008-10-26T17:56:00.003+02:00

Kurat. Jälle ma olen oma elu valesti elanud. Polegi sellest palju aastaid möödas, kui põhikoolis teada sain, et sellist kala nagu sprott polegi olemas. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis sain täna, oma 23 eluaasta juures teada, et sellist kala nagu silk pole ka olemas...Silk on soolatud räim või mingi selline asi. Järjekordne hoop minu intelligentsi niigi nõrkade ja ebakindlate alustalade aadressil. Ma parem lõpetan enne, kui ropendama hakkan.

enne pidu ja siis maiustama

2008-10-23T12:06:00.003+03:00

Kalle pidu Polymeris oli tore, aga alternatiivne. Sest allakirjutanu on tavaline mainstream tots. Aga ikka oli põnev. Omalt poolt toetas allakirjutanu Kalle reisifondi 25 krooniga, pluss lisas Taani lennujaamast saadud auguga mündi. Väärtust ei tea. Kalle lubas saata foto koos känguruga. Otse jalkaliitu.

Ja tänane retseptisoovitus - värske ahv otse Poolast. Keele viib alla.

Kultuuriuudiseid

2008-10-18T16:35:00.003+03:00

Eile leidis Mooni juures aset soolaleivapidu släsh katsikud. Saabusin otse töölt ja jõudsin paar tundi varem kui teised. Nälg tahtis mind tappa. Aga nälja vastu teadagi aitab söök, milleks oli seekord kodukootud kartulisalat. Kuna olin nälga suremas, siis tõstsin seda ette liigagi palju. Ei jõudnudki kohe kõike ära süüa, panin osa külmkappi tallele. Ja Moon muidugi keeldus vinkusid ahju panemast enne kui teised ka kohal on (sõnaga mind ei arvestatud külaliseks). Aga seda suurem oli rõõm, kui sai neid lõpuks agaralt vohmima hakata. Lugeja nüüd mõtleb, et miks peaks viineri söömine nii eriline asi olema. Aga allakirjutanu jaoks on, kuna tema perekonnas ei tunta enam ammusest ajast keeduvorsti ja viinereid (loe: kõike mida tehakse jahust ja kondimassist ja mis tegelikult liha ei sisaldagi) ega hakata enam kunagi tundma. Aga väikesed kõrvalehüpped on alati mõnusad.
Koerale toodi kingiks igasugust piiksuvat nänni, mis osutus lõpuks küllalti halvaks ideeks. Aga see selleks.
Ja Uue-Maailma seltsimajja lähen Kadriga lähemal ajal ka. Ei oskagi seisukohta võtta. Uue-Maailma kontseptsioonist sain küll ülevaate ja igati siiras ning teretulnud idee, aga no eks näis mis sellest asjast saab. Oma silm on kuningas.

Ja täna Kalle lahkumispeole Polymeri Kultuuritehasesse.

Spordiuudiseid

2008-10-12T23:14:00.003+03:00

Tähendab, üleüldise vutihulluse ja majanduslanguse taustal, defineerime täna sõna "penalti".

Noormees 1:"Tead, misasi penalti on vä?"
Noormees 2:"Siis kui viga tehakse."
Noormees 1:"No aga kuidas?"
Noormees 2:"No ikka nii, et on tehtud."